Anneli Tõevere tegi oma viimase ülesastumise laval 2001. aastal. Möödunud kuul, pärast 25-aastast muusikapausi, avaldas ta artistinime alt Anna singli "Las siis ollagi nii", mis on otsapidi ka juba raadiotesse jõudnud.

1990. aastatel kuulus Tõevere diskoansamblisse Duubel+. Seda, kas tal ka nüüd laval koht olemas on, Tõevere pole mõelnud. Tema lihtsalt soovis muusikaga uuesti alustades teada saada, kas ja milline ta lauluhääl tänaseks on.

"Mõtlesin, et proovin, vaatan, lähen stuudiosse. See kõik kuidagi kasvas. Ma ei oodanud sellist tähelepanu – et meedia niimoodi kaasa tuleb ja selline huvi on. Praegu on selline olukord, et minult tahetakse lood enne käest tõmmata, kui mul need valmis saavad," rääkis ta.

Vahepeal on Tõevere töötanud kommunikatsioonis, turunduses, kirjutanud luulekogusid, avaldanud novellikogu, on kogenud pööraseid armumisi ja kaotuseid. Kõige rohkem on teda sel teel mõjutanud esimese abikaasa Toomas Kauri surm.

"Me olime koos peaaegu 30 aastat, mõni kuu jäi sellest puudu. Kuus pikka aastat, kui ta võitles raske haigusega, olin tema kõrval. Nägin seda kõike, nägin tema vaprust, nägin tema empaatiat teiste suhtes, kes olid samas olukorras. Tal oli kogu aeg tähelepanu teistele ka. See oli väga hämmastav," meenutas ta.

Raskel ajal kordas Tõevere endale lauset, et elu on temast targem. See andis talle ka kõige valusamatel hetkedel jõudu. "See tähendas mulle, et elu ei jää sellesse punkti. Tuli leppimine selle olukorraga, et ma kaotan ta. Siis ma ütlesin, et elu on targem kui mina, lihtsalt ole, oota, tuleb veel muud ka ellu, see ei jää sellesse punkti."

Nüüd on Tõevere kõrval Iraanist pärit mees, kes ta Facebookist leidis. Olles tutvunud Tõevere luuletustega, võttis mees julguse kokku ja kirjutas tulle. "Iraanlastega käib käsikäes see, et luule on nende jaoks kõige kõrgem kunstivorm," märkis naine.

Esialgu ei osanud ta mehe sõnumitesse kuidagi suhtuda. Vahel jäid need päevadeks avamata. Kuid ühel hetkel sai Tõevere teada, et neil on Eestis ühine tuttav – mehe venna kaaslane on tema kooliõde.

"Kooliõde ütles, et ta on väga armunud, ta räägib sinust oma perele. Siis ta sai minu jaoks tegelikuks inimeseks. Ja see, et ta võitles ennast sealt välja Eestisse, et tulla minu kõrvale siia, see avaldas mulle muljet," rääkis ta ja lisas, et Iraanist on väga keeruline välja pääseda.

"See oli tema esimene välisreis üldse. Ta pidi kõigepealt minema Türki, et taotleda viisat, sest Iraanis ei ole Eesti saatkonda. Ta oli seal oma sugulaste juures. Enne seda tehti siin politsei taustakontroll, sest tal peab siin töökoht olema, ta leidis omale töö."

Tema kaasa töötab Eestis meestejuuksurina. Kõige keerulisem on mehele oma perekonnast kaugel viibimine.

"Ta ei osanud oodata, kui väga ta igatseb oma peret, lähedasi. Seda enam, et mis seal toimub. Selle abielu proovikivi on see, et mu kõrval on inimene, kes on pidevalt stressis, mures, elab siit eemalt läbi kõike seda, mis seal toimub," tõdes ta.

Omavahel räägivad nad pärsia keeles. "Alguses meil ei olnud ühist keelt üldse. Me kasutasime suhtlusäppi. Sa saad oma häälega telefoni rääkida ja see tõlgib ära," kirjeldas ta. "Mul tulevad keeled kiiresti. See on minu jaoks viies võõrkeel."