Näitleja Viire Valdma jaoks on sügis aeg, mil salved saavad täis ja mõtted liiguvad uute väljakutsete poole. Möödunud suvel otsustas ta proovida midagi täiesti teistsugust ning töötas Hiiumaal restoranis kokana. Teatrit ta aga maha jätta ei kavatse. Vastupidi – Valdma sõnul on praegu tema elus väga ilus aeg.

Valdma jaoks on tegevusetus keeruline. Ta tahab teha, katsetada, õppida ja olla kasulik. Teada-tuntud hoidistajana on ta käed suvel ja sügisel tööd täis, sest kõik hea, mida loodus pakub, tuleb pimedaks ajaks purki pista.

"Mulle meeldib hakkida ja maitsestada, eriti maitsestada, sest maitse on minu jaoks väga oluline, mitte ainult toidus, vaid kõiges," lausus ta Vikerraadios. "Kuna minu maitseoskust toidu tegemises kiidetakse, siis ma arvan, et seda peab jagama."

Valdma ütleb enda kohta, et ta on nagu sügisene rott, kellel peavad salved täis olema. See ei puuduta tema jaoks ainult toitu, vaid ka soovi olla elus vaba ja iseseisev. "Ma ei ela kunagi peost suhu, vaid ma olen teinud kõik selleks, et ma võin olla vaba ja iseseisev."

Selles mõttes sobib sügis Valdma meelest tema ellu hästi. Ta märkis, et kui passi vaadata, on ka ta elu justkui sügisesse jõudnud, kuid kuna sügis on tema lemmikaastaaeg, ei näe ta selles midagi halba.

"Ega vananedes midagi nii väga toredamaks ei lähe, vananedes oled küll natukene targem, mingid lollused jäävad tegemata, kaalud rohkem, aga minu puhul on see muidugi väga küsitav, sest ma olen suhteliselt spontaanne inimene," muigas ta.

Saatejuht Owe Petersell näeb aga, et elujõust pakatav Valdma on hoopis uude elukevadesse jõudnud. "Las ta siis olla uus elukevad, sest kahtlemata rängad katsumused on selja taga," võttis Valdma vastu.

Viimased aastad on teda mitmel rindel proovile pannud: esialgu lõppes tema 15 aastat kestnud suhe, seejärel avastati tal agressiivne kasvaja. Tagantjärele näeb ta nende sündmuste vahel seost, mida ta ise varem poleks osanud oodata. Pärast suhtest lahkumist läks ta tervisekontrolli. Sealt avastati väike, kuid väga ohtlik ja agressiivne kasvaja.

"Kui seda lahkuminekut poleks olnud, siis ma ilmselt poleks seda sammu teinud. Minu diagnoosi puhul pöördutakse tavaliselt neljandas staadiumis, mul oli esimene ja ma sain sellest jagu," rääkis ta.

Rasketel aegadel ei jätnud ta aga optimismi. "Ma lähen igale päevale tänutunde ja rõõmsa meelega vastu ning ootan, et midagi põnevat ikka elus oleks," lausus ta ja lisas, et haiguse peale ta enam ei mõtle. "Ma mõtlen tervenemise peale."

Samas tõdes ta, et kuna kõik käis väga ruttu – suhte lõpp ja haiguse algus – ei jõudnud ta kohe kõike läbi seedida.

"See oli kohutav aeg. Kui ma operatsioonile läksin, olid mul "Rahamaa" etendused. Ma olin oma kollektiiviga koos. Mul oli keemia ajal võimalus otse lavale minna, ma ei teinud allahindlust. Mul oli väga halb. Mul oli väga valus. Need olid kohutavad valud, ma ei soovi seda kellelegi. Aga sellest on võimalik välja tulla. Võtad valuvaigisteid. Ega elu ei tohi pooleli jääda ja nukrutsema ei tohi jääda. Ma lihtsalt ei andnud endale seda võimalust," meenutas ta.

Kuid oma jälje on haigus siiski jätnud – paljud asjad häirivad teda nüüd palju vähem. "Ära mine kedagi ümber kasvatama. Kõik inimesed on sellised, nagu nad on," märkis ta.

Puhkuse ajal restorani tööle

Ühel detsembrikuu õhtul otsustas Valdma kirjutada Hiiumaal asuva restorani Iiumekk peakokale Mihkel Heinmetsale, kellega ta oli ühes pulmas kohtunud. Ta pakkus ennast Heinmetsa restorani abiliseks tööle.

"Ma lootsin, et tal on huumorimeelt, sest minu kiri algas niimoodi, et ma olen Viire Valdma, Reketi ema. Kuna ta on Tomi vanune, siis ma arvasin, et kui ta mind ei tea, siis Reketit ikka teab," naeris Valdma. Kuigi tal puudus vastav väljaõpe, kirjutas ta, et tal on pikk töö- ja elukogemus, ta on usin ja usaldusväärne.

Pärast kirja saatmist hakkas ta aga endas kahtlema ning ta soovis selle ära kustutada. "Kui ma seda telefonist kustutama läksin, siis ta oli mulle kirjutanud, et kui vastu pead ja iseloomu on, siis oled teretulnud."

Restoranis seadis ta ennast sisse 23. juunil ning ta oli seal kuu aega. Kuigi töö ei olnud lihtne, ei tekkinud tal kordagi tunnet, et tahaks ära tulla. Köögis tuli teha ka seda, mida ta varem teha ei osanud. Näiteks magustoitu, mida ta enda sõnul peaaegu kunagi ei valmista.

"Kui lapsed olid väiksed, tegin saiavormi ja kisselli kohupiimaga, aga siis öeldi mulle, et on vaja teha valgest šokolaadist kreem. Võta telefonist retsept välja ja vaata, mis on vaja. Hakkasin telefonist otse minema, panin kõik suurde kaussi – liiter rõõska koort, liiter piima, kümme muna, kilo valget šokolaadi. Kui jõudsin selleni, kuidas teha, siis oli kirjas, et eraldage kollased valgetest, pange osa piimast keema ja nii edasi. Siis ma sain aru, et ma olen kõik pekki keeranud," naeris ta.

Kuid näitlejapisik saatis teda ka köögis töötades. "Ma sain kokana väga palju tähelepanu, võib-olla rohkem kui näitlejana. Inimesed samuti teevad pilti, tulevad tänavad, on õnnelikud. Paljud ütlesid, et tulid minu pärast, kui läks välja jutt, et ma seal olen."

Südamega tehtud rollid

Selle kõige kõrval on teater Valdmale jätkuvalt väga kallis. Tema koduteater on Eesti Draamateater, kus tal on praegu mängukavas viis lavastust.

"Mul on piisavalt tööd ja mulle meeldib, et need on head tööd, mis on palju aastaid läinud ja lähevad veel. Need on väga head rollid. Kiidan ennast; kes siis ikka kiidab," naeris ta.

Kõige rohkem saab ta laval ema mängida. "Need on kõik eripärased ja tõesti südamega tehtud rollid. Ise naeran siin, et kuulge, üle 40 aasta on siin harjutatud ka seda emaks olemist, aga see tunnetus, kui sa mängid ja saalis nutetakse või naerdakse, see on ülev tunne, ka väiksemates etendustes. Väiksed naised olen suureks mänginud ja suure naise väikseks."

Sel aastal on draamateater oma menulavastuse "Rahamaa" ka Tamperesse ja Riiga viinud. Valdma sõnul on seda igal pool hea mängida. "See on teater, mida tasub vaadata. Seal on hinge, alatust, rõõmu, muret. Seal on kõik see elu. Seda saab kanda ükskõik millisesse aega. Seal on suhted, mis vajavad analüüsimist. Seal on, millest rääkida," on ta õnnelik.