Näitleja ja lavastaja Kersti Heinloo jõuab 50. sünnipäevani ajal, mil teatris on käsil mitu uut tööd ja ees ootab filmi esilinastus. Heinloo jaoks ei ole sünnipäev pelgalt vanuse tähistamine.

"Ma tean, et paljud inimesed ütlevad, et see ei ole mulle tähtis, aga mina tahaks nagu tähistada oma ema-isa armastust, et ma olen ju tulnud siia läbi nende armastuse," ütles Heinloo "Vikerhommikus".

Ka 50. eluaasta ei tekita temas tõrget. Vastupidi, Heinloo sõnul meeldivad talle suured numbrid ning 50 tundub talle ilus ja suur ümmargune number.

Suurem juubelipidu jääb siiski tõenäoliselt kevadesse. Heinloo sünnipäev on sügise alguses, kui teatrihooaeg alles käivitub, ning praegu mängitav "Rahamaa" ei tundunud talle isiklikult kõige sobivam lavastus, millega juubelit tähistada. Sünnipäeval mängib Kellerteater aga tema lavastust ning sellele etendusele on Heinloo kutsunud oma lähedased. "Nii et pidu saab ikka peetud."

Teatris meeldivad talle küsimused ja saladused

Kevadel jõudis Kellerteatris lavale tema dramatiseering Kanada autori teosest "Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke". Heinloo jaoks oli tegemist romaaniga, mille teatrilavale toomist pidasid mitmed inimesed keeruliseks. Tema vastus sellele oli proovida.

Lavastuse peaosas mängib Lauli Koppelmaa. "Mulle meeldib noortele näitlejatele hoogu anda. Noorele naisnäitlejale pakkuda selline roll, mis on nii magus ja oluline tema näitleja arengu teel. Mulle meeldib olla kõrval ja aidata rolli välja voolida, see annab mulle samasuguse rahulduse, nagu ma teeks ise seda rolli," rääkis ta.

Heinloo enda jaoks on praegu proovisaalis uus töö. Hendrik Toompere lavastab Zelleri "Metsa", mille materjalis köidavad Heinlood küsimused, saladused ja võimalus pidevalt otsida.

"See on nagu detektiivi töö. Sa pead täppis tööna välja otsima, mis on reaalsus, mis on kujutlus. Ta on väga magus autor just selliseks pusimiseks," ütles Heinloo.

Näitlejatöö kõrval on Heinloo viimastel aastatel üha rohkem ka lavastanud ja kirjutanud. Tema jaoks ei ole need rollid üksteisest kaugel, vaid pigem võimalused samas loomingulises protsessis eri kohtades olla.

Heinloo loomingulised plaanid ei piirdu teatriga. Ta on õppinud filmistsenaariumi kirjutamist ning käinud eelmisel hooajal mitmel filmistsenaariumi kirjutamise kursusel. Praegu sünnivad tema peas peamiselt komöödiad.

Peagi saab teda näha ka filmis. Ove Mustingu filmis "Seatapp" mängib Heinloo koos Ülle Kaljustega väikest rolli rahvatantsurühma liikmena. "Ma ootan ka seda suure põnevusega," ütles Heinloo.

Läbi rännanud ligi sada riiki

Kui teatris tuleb tegelda rollide, tekstide ja lavastustega, siis väljaspool teatrit on Heinloo viimastel aastatel palju aega veetnud reisides. Koos elukaaslase Kristjan Suitsuga on nad läbi rännanud ligi sada riiki ehk umbes poole maailma riikidest.

Viimaste reiside hulka kuulub Kesk-Aasia. Paar sõitis läbi Pamiiri mäestiku ning käis Mongoolias ja Türkmenistanis. Reisi iseloomustas väga erinev ilm: Türkmenistanis tõusis temperatuur üle 40 kraadi, Mongoolias tuli ette lund ja rahet ning Pamiiri kõrgustel oli hoopis jahe.

"Me üldiselt oleme kahekesi rändajad, meile meeldib kahekesi. Selle tingimusega, et aeg-ajalt on vaja giidi, sest igale poole ei saagi või ei julgegi üksi minna. Meile meeldib auto rentida ja ise sõita. See tähendab seda, et mina sõidan, sest Kristjanil pole lube," ütles Heinloo.

Pamiiri reis tõi aga paari kõrvale veel neli inimest. Interneti kaudu kokku pandud seltskonda kuulus inimesi eri riikidest ning nende lood olid Heinloo sõnul sama huvitavad kui paik, kuhu nad olid sõitnud.

Üks Itaalia paar kogus oma pojale sipelgaid, sest poeg tegeleb kliimamuutuste uuringutega. Seltskonnas oli ka Šveitsi mees, kes tundis huvi Afganistani piiri ja Talibani teema vastu, ning Inglismaalt pärit psühhiaater.

"See oli tegelikult filmistsenaarium," ütles Heinloo. Tema ja Suits hakkasid mõtlema, et sellisest reisist võiks sündida lugu, kus kuus võõrast inimest, mäed ja eraldatus toovad järk-järgult välja põhjused, miks inimesed üldse reisile lähevad.

Kaheksa-aastane Kersti oleks uhke

Juubel ja reisid hakkasid Heinloo mõtetes kokku saama. Ta teadis, et 50. sünnipäev läheneb, ning meenutas keskkooliaegset kohtumist Igor Mangiga. Toona oli Mang talle öelnud, et 50-aastaselt tuleb tema elus suur murrang. Nüüd ootab Heinloo huviga, kas ja kuidas see murrang saabub. "Ma olen põnevil."

Reisil olles jõudis ta aga teise mõtteni. Selle asemel et küsida, mida võiks 50. eluaasta muuta, hakkas ta mõtlema, kellele peaks inimene oma eluga tegelikult muljet avaldama.

"On kaks persooni, kellele sa peaksid nagu elus muljet avaldama. Need ei ole su lapsed, need ei ole su vanemad, see on kaheksa-aastane sina ja 80-aastane sina," rääkis Heinloo.

Kaheksa-aastane Kersti võiks tema praegust elu vaadates küsida, kas ta on olnud julge ja teinud seda, mida tegelikult tahab. 80-aastane Kersti võiks omakorda vaadata tagasi sellele, kas elu on olnud eneseteostuslik, helde, lahke ja hooliv.

Kaheksa-aastase Kersti hinnangut ei pea ta siiski praegu oletama. Sellele küsimusele oskab ta ise vastata. "Ta oleks mu üle väga uhke. Ta on rõõmus, ta on tõesti tõeliselt rõõmus, et ma olen teostanud ennast päris toredasti," lausus ta.