"Vananemist võib kiirendada ja vananemisega võib tekkida ja süveneda ka toitainete tuvastushäire. Inimesel on kronoloogiline ja bioloogiline vananemine. Kronoloogiline vananemine algab sellest hetkest, kui me ilma sünnime ja siin midagi muuta ei saa. Bioloogilist vananemist püütakse tänapäeval aga üha täpsemini mõõta ja näiteks krooniliselt suitsetava inimese bioloogiline vanus on oluliselt vanem kui kronoloogiline," tõdes meditsiinilise biokeemia professor Mihkel Zilmer.

Toitainete tuvastushäire tähendab organismi nõrgenenud võimet täpselt aru saada, mida ja kui palju rakud toitainete näol tegelikult vajavad. "Siin ei ole tegelikult midagi halba, aga vanematel inimestel keha ei tunne enam väga täpselt ära. Noores kehas on väga tinglikult öeldes igal rakul oma tarkus, ta tunneb ära, kui palju energiat on vaja, millal on vaja puhata, noor rakk tunneb täpsemini ära, kui palju on glükoosi, aminohappeid, rasvhappeid vaja ja oskab nendega targalt ümber käia,"

Vananedes hakkab see täpne "keeleoskus" vähenema. "Tekib olukord, kus retseptorid ja igasugused rajad on unustanud, kuidas omavahel vestelda. Rakud ei pruugi õigesti aru saada, kas kehas on toitaineid piisavalt või liiga palju. Tunnetus on muutunud aeglasemaks ja ettevaatlikumaks."

Zilmer toonitas, et inimesed ei tee midagi valesti, lihtsalt keha rakud ei tõlgenda enam toitainete signaale sama täpse kiirusega kui varem. "See ongi toitainete tuvastushäire. Midagi pole katki ega pöördumatult muutunud, vaid eakamatel inimestel rakud vajavad lihtsalt rohkem aega, et täpsemalt toitaineid tuvastada."

See häire ei pruugi juhtuda, aga võib hakata vaikselt toimuma, kui me ei võta ette teatud meetmeid.

Zilmer tõdes, et tõhusalt aitab see, kui võtta rohkem aega selleks, et keha rakud saaksid uuesti ja õiges rütmis tuttavamaks toitainetega, siis on kõik korras.

"Kindlasti aitab liikumine, eriti jalutamine ja kerge lihastöö. See tuletab rakkudele meelde, et toit ja energia liiguvad endiselt. See kehtib ka noormate inimeste puhul, aga eriti just üle 50-aastased inimesed peaksid sööma regulaarselt ja mõõdukalt ning mitte näksima kogu päev. Rakkudele tuleb anda natuke aega, et saada aru, millal on nälg ja millal on rahu."

Zilmeri sõnul tuleb toidule alati lisada värvi ja maitset. "See tähendab värvilisi köögivilju, kergelt hapendatud toite, piisavalt kõrgkvaliteetset valku, näiteks kodujuust, kohupiim, munad. See kõik annab rakusignaalidele võimekuse tagasi. Süüa tuleb ka aeglaselt mäludes, et maitseinfo jõuaks ajju ja annaks positiivse rahulolusignaali. Nii et tuleb nautida, ajule tuleb anda natuke rohkem aega mõista, et toitu on saadud ja kõik on korras."

Väga olulise aspektina tõi Zilmer välja, et enne sööma asumist tasuks nina hoolikalt puhtaks teha, sest aju ühendab maitse ja toidu lõhnad üheks terviklikuks tasutundeks, mis toetab head söögiisu ja seedimist ning keha ei unusta toitaineid ära. Ära kiirusta keha tagant, see ei ole sinu nõrkus," nentis Zilmer.

Oluline on niisiis liikumine, kerge lihastöö, aeglasem söömine, hoolikas mälumine, toidu nautimine, päev läbi ei tasu näksida, nina tuleks puhtaks teha ja anda keha rakkudele aega tunnetada terviklikku reaktsiooni.

Vanemaks saades tuleb ka söömisprotsess võtta aeglasemaks ja sisukamaks.

"Üsna tihti on ka nii, et kui lapsel pole enne sööma hakkamist nina päris puhas, siis toidu lõhna informatsioon ei lähe enam aju jaoks hästi kokku suu kaudu saadava maitsega ja ajul tekib kerge segadus," kommenteeris Zilmer, miks lapsed vahel ei taha enam toitu, mida nad varem väga hea meelega sõid.