"Kui lapsed sündisid, siis jalgpall on kogu aeg olnud elu loomulik osa ja väiksena poistele väga meeldis vaadata jalgpalli. Nad ei suutnud vaadata multikaid, aga vaatasid pikki jalgpallimänge ja see kuidagi rahustas neid. See ei olnud poistele pealesurutud. Ja Mari ei saa nüüd sellest ka mööda vaadata," ütles näitleja ja jalkafänn Mikk Jürjens.

"Ma poleks iial arvanud, et minu argipäevad saavad olema jalgpalliga nii väga seotud. See on tulnud Miku ja laste kaudu ja siis ma jooksen järgi, püüan natukenegi aru saad, mis seal toimub," muheles muusik ja jalgpallifänn Mari Jürjens.

Kogu pere fännab Inglismaa Newcastle`i jalgpalliklubi. "See on tegelikult täielik juhus. Sattusin kunagi Inglismaale, kui olin umbes sama vana kui kaksikud praegu. Teadsin, et Alan Shearer on üks tore jalgpallur, kes mulle väga meeldis. Ostsin mingi ajakirja, hakkasin neid pilte koguma ja sellest saigi alguse juba 30 aastat kestnud hullus," selgitas Mikk, kes on olnud ka vabatahtlik spordiajakirjanik.

"Kui Soccernet alustas, kutsusid mõned poisid mind ka kampa ja ma mitu aastat vabatahtlikuna hommikul enne kooli ja kohe koolist tulles tõlkisin artikleid ja panin pressiteateid üles," meenutas Mikk.

"Isa on väga sportlik, ta käib väga palju jooksmas," ütles Gustav Jürjens.

"Mõnikord ajab närvi ka, kui isa platsi ääres karjub," tõdes Marius Jürjens.

"Tavaliselt karjuvad lapsevanemad väljaku ääres "Võitle!", et last mängima ergutada, kui mäng kuidagi välja sureb, See, kas sa võidad või kaotad, on teisejärguline. Kui sa näed, et laps naudib ja liigub, siis see on põhiasi," selgitas Mikk. "Kui laps värava lööb, siis ma tõesti karjun."

"Aga see on väga kurb, kui ema ja isa ei saa meie turniiri vaatama tulla, sest ma väga tahaks, et nad tuleks, vahel nad ütlevad, et ei saa tulla," nentis Jan Jürjens. "Vanemad on siis ise ka natuke kurvad."

Päevi, kus terve pere on kodus koos ja keegi kuskile minema ei pea, on ikka päris vähe, tõi Mikk välja.

Mari sõnul on liikumine tulnud tema ellu just laste kaudu.

Mikk tunnistas, et on täiskasvanud mehena jalgpalli vaadates ka nutma hakanud, vaadates lemmikmeeskonna võitu väljaku äärest pealt. "Newcastle`i karikas läks mulle nii korda. Jalgpall on üks kummaline ja täiesti ebaloogiline hobi. Ma ei ole Newcastle´is sündinud, aga olen seal väga palju käinud. Mängude vaatamine ja igapäevaselt uudiste jälgimine ehitab sulle midagi ikkagi õlgadele," tõdes Mikk.