Sel suvel oli näitleja, lavastaja ja režissöör Mikk Jürjens esimest korda laulupeo lavastaja. Jürjens tõdes, et ta poleks iial arvanud, et talle selline pakkumine tehakse. "Sellele pakkumisele ei tihkaks süda "ei" öelda, kui sa oled ise eluaeg laulu- ja laulupeokultuuriga nii tihedalt seotud olnud, nagu mina oma lapse- ja nooruspõlves," märkis ta.

Jürjensi sõnul on laulupidu lavastatud mitukümmend aastat, kuid aja jooksul on lavastaja roll üha rohkem esiplaanile tõusnud. "Võib-olla ma sattusin sellele tuiksoonele, kuhu me oleme oma ajas jõudnud, et oleme televaatajatena ja kohaolijatena maru nõudlikud. Meil kõigil on oma arvamus. Kui palju oli seekord laulupeo ümber arvamusi kõikide asjade kohta: kes peaks olema kaare all, kes seal olema ei peaks; kui palju peaks inimesi mahtuma; kui palju peaks maksma pilet. See infotulv on nii palju suurem kui varem. Selle tõttu on lavastaja roll rohkem esiplaanil."

Lähteülesandeid, mis lavastaja sai, oli palju. Seetõttu on Jürjensil hea meel, et ta üsna varakult paati kutsuti. "Teine asi, mille üle ma olen väga-väga rõõmus, on see, et kui tavaliselt lavastus- ja telemeeskond kohtuvad natuke enne laulupidu, siis meie tegime seda kõike koos. Mulle tundus, et see kandis ka seda vilja," märkis ta.

Ka vihmane ilm ei kurvastanud teda. "Mina olin see kuri, kes rääkis pool aastat kõigil need koosolekutel, et kui vähegi on võimalik, siis võiks esimesel kontserdil tulla hästi halb ilm, sest siis hakkavad visuaalid elama, ja kui vähegi võimalik, siis lõpuks võiks minna ilm ilusaks. Täpselt niimoodi läks," muigas Jürjens.

"Kui ma tagantjärele saaks valida, oleks tore, kui kõikidel inimestel oleks seal mõnus olla, aga tehniliselt selle asja lavastajana olen tagantjärele väga rõõmus, et see ilm esimesel õhtul nii halb oli, sest muidu need Sander Joone tehtud visuaalid poleks ellu ärganud ja paljud asjad oleks kahe vahel, et kas ja kus me neid näeme."

Pärast pidu valati lavastaja tagasidega üle. Talle saadeti sadu kirju ning inimesed helistasid ja tänasid teda tehtud töö eest.

"Kui laulupidu lõppes, siis mul oli kalendris nädal aega puhkust, pärast mida ma läksin Sardiiniasse kirjutama näitemängu, mida ma hakkan sel aastal teatris lavastama. Ma arvasin, et see nädal aega on selline, et ma lihtsalt laman ja võtan totaalse puhkuse kõiges heas ja halvas vastu, mis väsimus mulle peale tuleb, aga tegelikult see nädal oli täis tõesti meeletult palju tagasisidet," lausus ta.

15 aastat Tallinna Linnateatris

Jürjens lõpetas lavakunstikooli 15 aastat tagasi. Seejärel sai temast Tallinna Linnateatri näitleja. "Minu teatritee on olnud kõike muud kui klassikaline," vaatas ta möödunud teatriaastatele tagasi. "Ma justkui olen ühes teatris olnud, aga need aastad saab mitmeks plokiks jagada."

Nende aastate jooksul on talle kalliks saanud kolleegid, kes alati ta kõrval on. "Sellel teekonnal on olnud palju suuri ja väikseid muutuseid, aga see maja ja trupp, just trupis olevad näitlejad, kõige lähedasemad kolleegid, kellega kokku puutun, on selle aja jooksul saanud väga tähtsaks ja kalliks, vaat et enesestmõistetavaks, et nad su kõrval alati on."

Jürjensi sõnul on teatris kõige paremas mõttes väga stabiilne. "Iga protsess on oma nägu, iga trupp on oma nägu. Nii kui sa natukene näitlejaid muudad ja lähed uude protsessi, on see eelmisest täiesti erinev. Mulle on see osa väga meeldinud. Selles trupis on lihtsalt nii head näitlejad, et see teeb selle töö inspireerivaks ka sellisel päeval, kus sa ei viitsi ise midagi tehta või ei tule välja," tunnustas ta kolleege.

Teatris oldud aastad on teda inimesena kasvatanud. "Need teatud protsessid, teatud inimesed teatud hetkedel on olnud väga märgilised ja vajalikud ning ma usaldan selles mõttes alati elu. Ma olen tõesti väga tänulik selle doominoefekti üle, mis on need 15 aastat olnud."

Sügisel jookseb maratoni ja soovib rohkem perega aega veeta

Kahe nädala pärast jookseb Mikk Jürjens maratoni. "Seekord lähen ma maratoni jooksma sellepärast, et kui ma kevadel maratoni jooksin, siis olin väga heas füüsilises vormis, aga jäin haigeks ehk jooksin haigena. Siis mul jäi see kuidagi närima, nüüd ma siis olen terve ja proovin oma jalga hoida, et ta ei annaks alla enne finišit," rääkis ta.

Jooksmisega on ta aktiivsemalt tegelenud paar aastat. "Kui ma jõuan teatud ajaga, mis olen endale eesmärgiks seadnud, üle joone, siis miski minus tunneb, et sa tegid selle nüüd ära ja võib natukene hoogu maha võtta."

Samuti loodab ta eelseisval sügisel rohkem kodus olla. "Viimased aastad on olnud väga-väga töised. Loominguline töö on selline, et mõnikord võtab see su vaimu korraks endale. Mõnikord võtab su füüsiliselt ka endale ja sind ei olegi kodus. Mul on veel õhtune töö, etendusi on palju ja sa ei näegi oma perekonda," nentis ta. "Kuna ma ei ela linnas, naudin sellist mõnusat maaelu, siis on alati kahju, kui ma kuidagi magan selle maha ja saan aru, et ma ei ole kuu aega jõge näinud, mis on kohe minu kõrval."

Jürjens usub, et puhkus ja töö peavad tasakaalus. "Öeldakse, et puhkama peab ka nii palju, et hakkad ootama tööle tagasiminekut, ja töötama peab nii palju, et hakkad puhkust ootama. See loogika on täitsa pädev. Peaasi, et oleks kogu aeg midagi oodata. Elu käib üles-alla lainetena. Sellega tuleb leppida."