"Oli aeg, kus ma pisikese tüdrukuna unistasin, et ma julgeksin minna lavale ja oma laule laulda, seda ma küll tuletan endale vahel meelde ja näpistan ennast, et Mari, sa ju lauladki praegu oma laule laval," ütles Mari Jürjens, kes tänavusel Eesti Muusikaauhindade galal pälvis aasta naisartisti ja aasta autorilaulualbumi laureaadi tiitli.

Kui annan oma laulu või albumi välja, et kuulake nüüd, siis see on väga habras hetk, tõdes Jürjens, kes hakkas juba väga väikese tüdrukuna kirjutama luuletusi ja laule. "Ju mind on alati julgustatud kodus seda tegema. Mäletan, et kui ma esimest kord avalikult laulsin oma laulu koolis ühel aktusel, lihtsalt ütlesin, et mul on üks laul, kas ma tohin laulda, siis olin küll väga närvis. See oli mulle väga tähtis hetk, sest ma sain sealt väga palju julgustust," meenutas Jürjens.

"Ebakindlusega võitlust on mul olnud omajagu," lisas lauljanna. "Ebapiisavaks olemine on üks mu baasuskumustest. Mulle jääb pigem ikkagi meelde see, kui keegi midagi kriitilist ütleb või kui ma ise ei ole endaga rahul."

Läbi kõikide nende kahtluste jõudis Jürjens viimase albumiga, mis kannab pealkirja "… aga samas …" enda sõnul mingi kindlustundeni. "Ma tean, miks see album just selline tuli."

"Näitlemisega on tore see, et see on kollektiivne, seda saab teha koos teiste inimestega. Muusikaga olen ma alustanud ja see on minu hästi isiklik eneseväljendus, seda ma kunagi hüljata ei saa, teater on tore kõrvaltegevus, mida ma igatsen. Aga tundub, et ilma teatrita ma saan elada ka."