"Vanaema õpetas mulle nägema jumalust väikestes seentes, lilledes, puukoore lõhnas, suhtlema väga lähedalt loodusega," ütles kirjanik ja dokumentalist Imbi Paju. "Minu tähtsamad inimesed olid ema ja isa, vanaema, vanaonu, ema kaksikõe perekond, nende lapsed. Samuti minust palju noorem vend."

"Ma olen rahvusvaheliselt tegutsenud, teinud asju idealismist ja teadmatusest, sest Kremli poolt kujundatud infosõda on kujundanud ka rahvusvahelist ettekujutust Eestist," sõnas Paju. "Ohvrirollist tuleb välja tulla ja vaadata, milline see maailm on. See on mulle olnud raske, ja poeg Marko on ka võib-olla pidanud sellepärast kannatama, ta on olnud kogu aeg minu kõrval. Marko on olnud kogu aeg minu väga suur toetaja."

Imbi Paju nimi sai laiemalt tuntuks 20 aastat tagasi filmi ja raamatuga "Tõrjutud mälestused", mis rääkis loo 18-aastastest kaksikõdedest, kes viidi Siberisse. Need olid Imbi ema ja tädi. Rängad läbielamised avaldusid hiljem ka ema ja tütre vahelistes suhetes.

Paju meenutas, et sai alles aastaid hiljem teada, et emal ja tema kaksikõel kadus lõhna- ja maitsemeel. "Sain seda alles siis teada, kui mu dokumentaalfilm oli 2005. aastal valminud ja ema ütles soome ajakirjanikule intervjuud andes, et ta sai selle lõhnatunde tagasi," meenutas Paju. "Mu ema tegi alati nii hästi süüa."

"Ma ei oleks ilmselt hakanud üldse oma ema ja ta õe asju esile tõstma, aga lihtsalt see surve, mis tuli, kui Putin tuli võimule, tulid uued ajalooteosed, et Eesti on ise süüdi oma okupatsioonis, Eesti ei ole süütu ohver, Päts müüs Eesti maha, tõmmati infosõda käima, sinna juurde kuulus kogu aeg Eesti halvustamine, see oli nii valus, ja oma ema pärast ja eesti rahva pärast ka, ma pidin selle loo tegema eesti kaitseks," tõdes Soomes elanud Paju, miks ta oma ema ja õe valusa loo avalikkuse ette tõi.

Marko mäletab oma lapsepõlvest, kuidas ta käis öösel oma vanaema äratamas, kui too hüüdis öösiti appi. "Sain aru, et nendes unenägudes toimub midagi õudset, see hädakisa läbi une lõikas endal ka ihust ja hingest läbi. Järgmistel hommikutel tundsin, kuidas vanaema oli vaimselt eemal, kuskil distantsil," ütles poeg Marko Martinson, kes on viimased aastad olnud seotud toitlustusega, teinud võttemeeskondadele rändköögiga otse võtteplatsil süüa. 

Imbi meenutas, et tema isa võttis teda väga tõsiselt ja julgustas. "Mäletan, et olin viieaastane, kui võisin alati juures istuda, kui suured omavahel rääkisid. Kodus räägiti meil väga palju ajaloost. Tundsin, et mind võetakse tõsiselt. See on minu jaoks alati väga oluline olnud."

Imbi ema oleks tahtnud õppida klassikalist laulu, mida Imbi hiljem õppima läks. "Aga ema oli minu suhtes väga kriitiline. See tegi mulle palju haiget. Ma olin ka enda suhtes ülikriitiline, kuigi mul läks hästi. Ma arvan, et ta kartis, et ma olen nähtav, see oli okupatsiooni mõju."

Imbi mõjutusel hakkas tema isa vanemas eas maalima.

Imbi sõnul kirjutas ta emale kirju. "Saatsin talle need postiga koju. Püüdsin seal tõestada, et ma olen midagi väärt. Mu isa toetas mind palju rohkem. Vend sai emalt rohkem toetust. Mõnel juhul võivad naised ise olla ka šovinistid, aga teistmoodi," tõdes Imbi, kes on Soomes õppinud erinevaid teraapiaid. "Võib-olla on see seotud sellega, kui naine pole saanud ennast teostada. See võib olla päris julm."

Imbil on komme kirjutada meeldetuletuseks üles asju, mis võiks olla iseenesestmõistetavad. "Ma teen kogu aeg endaga tööd, ma arvan, et vahepeal kaob mul see piir ära, kus ma hakkan üle kaagutama asju, mida ma tean, et Marko teab. Siis pean hakkama neid asju enda jaoks paberile kirjutama, et lõpeta ära, ära kogu aeg räägi üle. Kirjutan näiteks, et Marko on 41-aastane, ära küsi asju, ta ise küsib, kui ta tahab. Sa lähed nagu sellisesse imeliku ema rolli," muheles Imbi.

Marko meenutas, et paaril korral koheldi teda vaikusega vanaema poolt, kui ta oli mingi pahandusega hakkama saanud. "Näiteks, kui ma olin hommikul vara välja läinud ja õhtul liiga hilja tulin tagasi. Siis võis vabalt olla, et vanaema oli küll olemas, aga ta ei rääkinud. Pilt oli, häält ei olnud. Vabandamine ei töötanud. Siis teadsin, et aeg on see, mis teeb selle korda, aga esimesel korral lõi selline käitumine mind pahviks," sõnas Marko.

Oma isaga pole Markol suuri kokkupuuteid olnud. "Kohtumisi ja suhtlemisi on olnud, aga harvemaid, minu kujunemisloos ta erilist rolli pole mänginud."

Algul ei tahtnud Imbi üldse Vene riiki lapsi saada. "Kogu aeg kuulsin kodus seda, millised mehed eesti ajal ikka olid. Ema mõju oli päris suur, et ta niimoodi rääkis, aga Marko sündis andis mulle väga palju, ta oli väga ilus laps, ma olen tõesti väga õnnelik, et Marko on olemas," lausus Imbi, kellel on nüüd ka viieaastane pojapoeg. "Ma arvan, et Marko ümber on olnud palju armastust."

"Mulle tundub, et minu lapsepõlv oli selline, kus terve küla mind õpetas ja kasvatas, ma olen saanud ikka seinast seina teadmisi," meenutas Marko, kes enda sõnul oli lapsgeenius, täna paraku enam mitte.

"Sain lapsena liiga palju tähelepanu. Ei tea, kas nüüd on sünnis selline nali teha, aga väga tihti oli tunne, et ma olen ikkagi jeesuse teine tulemine, Punane meri on selja taga, tee on lahti aetud, siit tuleb kõige kõvem mees, nii tark, nii ilus, aga see ei teinud minust egoistlikku eneseimetlejat. Ühel hetkel sain aru, et see tunne ei vasta ikkagi reaalsusele," muheles Marko.

"Ma julgen arvata, et emotsionaalselt on mu elu valusamaid hetki olnud, kui olin Noarootsi Koolis pahandust teinud ja ega ma kõige paremate hinnetega gümnaasiumi ei lõpetanud, no tugev keskmine. Kui varasemalt mul oli kogu aeg turvaline tunne olla emaga ka eri positsioonidel, siis tol hetkel tundsin, et mul pole turvaline olla emaga tülis, ja see oli päris ränk. Seda sai lahendatud ligi 20 aastat, aeg-ajalt kerkib see siiani esile," meenutas Marko.

"Ma olen kümme korda andeks palunud. Mu enda ebakindlus, enda hirmud, ma ütlesin Markole toona tõesti päris rängalt," meenutas Imbi.

Marko sõnul sai ta lapsena suunava ja selgitava kasvatuse. "Mind võeti suhteliselt võrdväärsena, see on üks väga suur asi minu jaoks," tõi Marko välja.