Sõjapõgenikust õde: teadsin kohe, et Eestisse tulles tuleb keel ära õppida
Möödunud nädalal Tallinna tervishoiu kõrgkooli lõpudiplomi saanud meditsiiniõed Oleksanda Pysarenko ja Ljubov Boiko nentisid kui ühest suust, et kuigi eesti keel on raske, teadsid nad kohe, et Eestisse kolides tuleb siinne keel ära õppida.
Eelmisel nädalal said Tallinna tervishoiu kõrgkooli lõpudiplomi Ukraina sõjapõgenikest meditsiiniõed, kes alustasid oma õpinguid siin 2022. aastal. Kaks neist – Oleksanda Pysarenko ja Ljubov Boiko – töötasid enne sõda Ukrainas kiirabibrigaadi juhtide ehk velskeritena. "Eestis töötavad tavaliselt kiirabis parameedikud, Ukrainas on velsker natukene rohkem kui õde ja natukene vähem kui arst," selgitas Boiko "Vikerhommikus".
Kokku alustas Pysarenko ja Boiko kursusel õppimist 22 inimest, kuid diplomi sai kätte seitse. "Paljud ei saanud keele õppimisega hakkama, nad läksid Ukrainasse tagasi või jäid haiglasse hooldajana töötama," lausus Boiko. "Eesti keel on raske," nentis Pysarenko. "Kui me õppisime ja midagi ei saa aru, siis me saime vabalt õpetajatelt ja kaasõpilastelt küsida ja nad aitasid meid."
Boiko otsustas kohe, et Eestis elades tuleb siinne keel ära õppida. "Ma ei suutnud ette kujutada, et ma elan teises riigis ja ma ei õpi eesti keelt. Ma tahan normaalselt elada ja oma erialal töötada ning seetõttu hakkasin eesti keelt õppima. Kui sa elad Eestis, siis sa pead eesti keelt oskama," on ta veendunud.
Boiko töötabki lastehaiglas erakorralise meditsiini osakonnas. "Seal juhtub väga palju. On vaja väga kiiresti otsustada, et mida teha ja kuidas ravida," rääkis ta oma tööst.
Pysarenko töötab erakliinikus täiskasvanute sõltuvushäiretega. "Kui ma Eestisse tulin, siis ma aitasin seal Ukraina sõjapõgenikke arstlikul läbivaatusel. Kui see lõppes, siis see kliinik pakkus mulle tööd ja ma hakkasin õe abina tööle. Mulle meeldib inimesi aidata," rääkis ta, kuidas ta oma tööni jõudis.
Kuigi mõlemale meeldib väga Eestis elada, tõdesid nad, majanduslik hakkamasaamine võib kohati keeruline olla. "Me püüame säästa ja eelarvet hoida. Ma näiteks aitan oma Ukrainas elavat perekonda," tõi Pysarenko välja. "Väga raske on väikest last kasvatada," nentis Boiko. "On vaja oma sissetulekuid, kulutusi ja võimalusi planeerida."
Sellest hoolimata soovivad näevad nad oma tulevikku Eestis. "Mulle meeldib Eesti ja mulle meeldib siin elada. Praegu on plaan siia jääda ja teistesse riikidesse ei plaani minna, sest igal pool on omad raskused ja Eestis on juba palju tehtud ja saavutatud," lausus Pysarenko.
Boiko, kelle mees on Ukrainas rindel, loodab, et pärast sõja lõppu tuleb ka mees siia. "Ma mõtlen Ukrainale, aga ma olen siin palju tööd teinud, õppisin eesti keelt, mu laps on siin kohanenud ja läheb kooli, ma arvan, et me jääme siia ja loodan, et mees tuleb siia," rääkis ta.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Vikerhommik", intervjueeris Märt Treier