Hobitaludes õpivad lapsed, et loom ei ole mänguasi
Hobitalu perenaine Minna Kivi rääkis Vikerraadios, et kuigi lapsed väga armastavad loomi vaatamas käia, on hobitalude tulevik tume. Kivi sõnul on nende talu missiooniks laste harimine, sest reaalset kokkupuudet loomadega jääb lastel aina vähemaks.
"Hobitalu lõpetamise mõtted on tulnud viimase aasta jooksul. Kohati mõtled, et mille jaoks seda üldse vaja teha on," ütles "Talu ja loomad" hobitalu perenaine Minna Kivi.
Hobitalus on kanad, kalkunid, vutid, merisead, papogoi, veised, lambad, hobused, poni, kitsed, tšintšilja, kilpkonnad, küülikud ja koerad-kassid.
"Osad loomad on meile tulnud teise ringi pealt," tõi Kivi välja. "Väikesed närilised on need, kellele alatihti otsitakse kodu, ja me oleme nad ikkagi vastu võtnud, aga lambad, hobused ja veised oleme ise ostnud."
Hobitalude mõte ongi selles, et loomi saab talus vaatamas käia. "Me oleme hästi palju pühendunud lastele, teeme õppeprogramme. Räägime ka sellest, miks kõiki loomi ei või sülle võtta või maiusega toita."
Igapäevatööd tehes näeb Kivi, et lastele on sellist võimalust ikkagi vaja. "Kui laps saab ise kitse lüpsta, siis emotsioon on tal pärast ikkagi see, et me peame seda talu edasi tegema, et seda on vaja."
Hobitalu peremees Ain Vahtre tõi välja, et hobitalu jõulumaal oli meisterdusring, kus lapsed pidid kääridega ise detailid välja lõikama ja kokku liimima. "Oli koole, kus enamik lapsi ei osanud kääridega lõigata ja liimipulk oli isegi paljudele võõras."
Vahtre muigas, et hobitalus on käinud perekonnad, kes on veiseid vaadates küsinud, mis tõugu lambad need veel on. Samuti on parte hanedeks peetud ja kalkuni kohta ei osata üldse midagi arvata, mis tegelane see selline on.
"Maaelus on väga kriitiline ja raske see, et põllumehed ei taha enam põhku teha, sest väetis on niivõrd kallis ja põhk on nende väetis ning nad jätavad selle pigem põllule, aga meil on ju põhku vaja," tõi Vahtre välja suure murekoha.
Kivi on rõhutanud ka seda, et hobitalude omanikud võiksid ja peaksid kokku hoidma. "On ka selliseid hobitalusid, kes räägivad teistest halvustavalt ja viskavad kaikaid kodarasse. Meie ujume ilmselgelt vastuvoolu ja tahame eelkõige, et lapsed näeksid loomi ja teaksid, kust miski tuleb ja mida loom sööb, aga sellega rikkaks ei saa."
"Kui ikkagi neli aastat miinuses oleme, siis ainult loomade näitamisega plussi ei saa," lisas Vahtre.
Kivi sõnul on nii positiivne kuulda, kui mõni laps on nende juures juba kuus korda käinud. "Ju siis on põhjust, miks tagasi tulla."
Ka Kivi ja Vahtre enda lapsed löövad meelsasti kaasa, puhastades loomade puure ja tehes ekskursioone.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Vikerhommik", intervjueeris Liis Seljamaa