36-aastane Minna Kivi oli veel mõni aasta tagasi väga hea suhtleja. Nüüd peab ta pingutama, et suurema rahvahulgaga toime tulla, sest mitme autoavarii tagajärjel saadud ärevushäire seab võõrastega lävimisele oma piirid.

"Enne seda suhtlesin inimestega hästi vabalt. Mul ei olnud probleemi kuskil rahvarohkes kohas olla, aga peale avariid käis miski läbi ja oligi kogu lugu. Lihtsalt nutad täiesti hüsteeriliselt, värised, kardad absoluutselt kõike," rääkis ta "Ringvaates". "Siis perearst kirjutas rahustuseks Xanaxi välja, aga väga ikkagi ei tahaks võtta, tahaks oma peaga hakkama saada, aga paraku läks mul neid päris pikalt vaja."

Kivi elukaaslase, peagi 38-aastaseks saava Ain Vahtre ärevaim aeg jääb täiskasvanuea algusesse. "Lihtsalt hakkab niivõrd halb, higi hakkab jooksma, kuum hakkab, allergia tunne tekib, süda puperdab, hingamisraskused, paanikahoog tuleb täiesti peale, tekib tunne, et sa ei suuda kuhugi kõndida, ei saa toast välja minna – tegid oma viis sammu ja jooksuga tuppa tagasi, sest rohkem ei suutnud, kardad, et sured ära," kirjeldas mees sümptomeid.

Vahtre nentis, et arstid ja vanemad kahtlustasid, et tegu on simulandiga. Abi ei näinud tulevat, kuni ta leidis toonasest sotsiaalvõrgustikust Orkut ühe tütarlapse väga avameelse postituse oma ärevusest.

"Sellest hetkest sain omale tuge. Lugesin kirja läbi ja võtsin temaga ning hakkasime kohe suhtlema. Tegime grupi, millega liitus julgelt üle 170 inimese. Kõik olid noored. Terve see aeg, kui mina grupis olin, tegi sealt üle 20 noore enesetapu. Ja ka mul oli selline plaan, sa ei näinud elul mõtet, ei saanud toast välja minna," nentis ta.

Minna Kivi elas ja töötas tol ajal Soomes. Nende lugu algas, kui meeski Soome ametisse sai. Mõne aja pärast otsustasid noored Eestisse tagasi kolida.

"Ühel hommikul ütlesin Minnale, et kolime ära, lähme Tartumaale, kus me saame omaette olla. Me olime siin mõnda aega käinud muru niitmas ja tegemas. Ja ei olnudki muud kui sõnast kinni ja hommikul kell kuus autosse ning tulime siia," meenutas talu peremees. "Majas ei olnud vett sees, mets oli üle pea, neli seina ja katus ning elektrit oli meil toona nii palju, et kas laadisime mobiiltelefoni või panime toas tule põlema. Kaht asja korraga ei saanud."

Tänaseks on paar koos elanud 15 aastat, neist Tartumaal Elva lähedal asuvas talus ligi kümme. Lisaks kolmele lapsele on neil ligi sada lindu ja looma. "Me mõistame üksteist hästi. Mõlemad on selle läbi elanud. Temata ei oleks ma kindlasti selles kohas, kus ma praegu olen. Ta utsitab nii tohutult tagant," lausus Kivi.

Mõne aasta eest lõid nad oma koju hobitalu Talu ja Loomad, et eelkõige lapsed saaksid maal looduse ja loomade keskel rõõmsalt aega veeta ning talutöödega tutvuda. Peremees ehitab ja perenaine hoolitseb loomade eest. Mõlemad on selle ettevõtmisega oma turvatsoonist välja astunud, kuid aeg-ajalt ei lase ärevus perenaisel võõrustaja olla.

"Ma võin tunduda ülbe ja tõre, aga inimesed ei tea, millega keegi kuskil sisemuses maadleb sel hetkel, kui ta püüab sinuga suhelda. Sünnipäevadel ekskursioone tehes oli kordi, kus ma ütlesin elukaaslasele, et äkki saad sina minna, ma ei suuda hetkel," kirjeldas ta.

Enim aitavadki just loomad ärevusega toime tulla. "Siis ma vist lõpetaks küll kuskil haiglas, kui ma loomadest loobuma peaks. Loomad aitavadki mul õue tulla, sest süüa nad tahavad, juua, tegelemist, koristamist. Nemad on üks asi, mis aitab. Muidugi pere tugi on ka väga suur," lausus Kivi.