"Pilte ma olen teinud nii kaua kui ma [ise]ennast mäletan. Mul on väiksed lapsed, mul on koer, mul on kass. Ma väga tahan neid pildistada. Vahel on hästi ilusaid hetki, taustasid minu ümber ja kui ei ole kedagi teist, kes pilti teeb, siis ma teen seda [ise]. Vahel ei saa õigeid objekte pildi peale. Aga ma teen siis topelt. Ma teen mitu erinevat varianti ja ma loodan, et mõni pilt tuleb ikka ilus välja," rääkis Kabanova.

Enamasti on Kabanova kasutanud pildistamiseks oma telefoni. "iPhone'is on mul kõneprogramm. Ta kirjeldab pärast pilti mulle ja ta kirjeldab natukene mulle, kui ma teen ka pilti. Ütleb, kas on nägu, kas [objekt] on keskel või on ääres, ja kas on udune. Seda ta ka ei ütle alati, aga ma olen lihtsalt nii totu tehnikas, et ei oska seda kasutada."

Riielda selle eest, et on tehtud halb pilt, Julia telefoni käest ei ole saanud. "Ta vahest on öelnud väikese koera kohta kass, või ükskord ma istusin kanuu sees, mis oli muru peal, siis ta ütles, et ma olen ookeanil. Aga üldiselt ta ikka ütleb õiget asja."

Maia Konikova oli varem täiesti normaalse nägemisega. "Mul on selline krooniline haigus nagu diabeet ja selle tõttu juba nüüd üle 20 aasta tagasi jäi mul üks silm pimedaks. Teine [silm] on sellise nägemisega, et vahel ma nagu midagi näen, vahel ma ei näe," rääkis Konikova.

Mälu aitab Konikoval teatud tuttavates kohtades paremini toime tulla. "Võõras kohas olen ma koba, siis on ikkagi koer abiks. Aga see, mis pildistamist puudutab, et oli ju aeg, kus me tegime filmile pilte, siis pidi iga kaadrit arvestama. Aga praegu on see hea võimalus, et me võime klõpsida palju tahes. Eks siis pärast paistab, kas on midagi välja tulnud või ei ole." Maia lisas, et vahepeal tulevadki pildid lihtsalt koba peale välja.