"Mul on Mehhikoga oma sügav taust. Mehhiko on ainus lääneriik, kes 20. sajandil on kogu aeg surmast vabalt rääkinud, kui meil oli see tabu. Kogu minu surmauurija teekond sai 18 aastat tagasi just Mehhikost tuule tiibadesse. Seal jõudis mulle kohale, et surma tuleb akadeemiliselt õppima minna, see oli üks alguspunkt," ütles surmauurija Karl Käsnapuu, kes viibis hiljuti kolm kuud Mehhikos sealset surmakultuuri uurimas.

"Ma olin küll teadlik, et Mehhikos on Santa Muerte kultus, religioon, surma austamine. Seda ma aga ei teadnud, et Mehhiko City kõige ohtlikumas linnaosas Tepitos on selle religiooni algaltar, kus üks naine pani oma maja ette esimese surmaalatari. Väidetavalt oli tema poeg olnud pikalt vanglas ja kui ta vanglast välja tuli, kinkis poeg suure Santa Muerte kuju oma emale, tänutäheks selle eest, et ema teda ei unustanud," selgitas Käsnapuu.

Inimesed hakkasid selle altari juures käima. Surmalt palutakse Käsnapuu sõnul igasuguseid asju. "Räägitakse, et Santa Muerte ehk surmajumal ei ole kapriisne, temalt võib kõike küsida., aga midagi peab vastu pakkuma. Kui sa midagi küsid ja selle saad, pead midagi vastu andma. Räägitakse lugusid, et keegi küsis raha ja ema suri," sõnas Käsnapuu.

Surmauurija sõnul kartis ta ka ise, kui sinna ohtlikusse linnaosasse läks. "Midagi ohtlikku tegelikult ei juhtunud, aga kogu aeg oli kõhe tunne," lisas ta.

"Kannatusel on koht inimeseks olemisel. Kui meil on elus rasked kohad, me oleme midagi ületanud, siis peale seda oleme suuremad inimesed," sõnas surmauurija.

Käsnapuu külastas Mehhikos ka surmaranda. "See on Ohhaka rannikul asuv Zipolite rand, mis on Mehhikos tänapäeval imekombel saanud loa olla ka nude rand. Samal ajal on seal ookeanis mingid allhoovused, et seal kogu aeg inimesi upub," tõi Käsnapuu välja.