Eva Näf: enneaegse lapse sünd mõjutab kogu perekonda
Enneaegse lapse sünd mõjutab kogu perekonda ning sellega kaasnevad raskused ei pruugi lõppeda lapse haiglast koju jõudmisega. Peagi 19-aastaseks saava enneaegsena sündinud poja ema Eva Näf rõhutas "Vikerhommikus", et lisaks lapse ravile vajavad tuge ka vanemad, õed-vennad ja teised lähedased.
15. novembril tähistati ülemaailmset enneaegsete laste päeva. Tänavune rahvusvaheline sõnum tuletab meelde, et lapse elu päästmine on alles algus: haiglast koju jõudmine ei tähenda alati, et raskused on seljatatud.
Eva Näfi peagi 19-aastaseks saav poeg sündis kaks ja pool kuud enne tähtaega. Näfi jaoks algas kõik tavapärase raseduskontrolliga. Arstid mõõtsid tema vererõhku ja avastasid, et see oli väga kõrge.
"Seepeale öeldi, et rohkem sa koju ei lähe ja me peame selle raseduse lõpetama. Emana, kes on kaotanud mitu last enne seda, pani see lause täiesti kangestuma: mida see nüüd tähendab? Nad arutasid omavahel ja ju nad märkasid, et ma vajusin näost väga ära. Kui ma küsisin, kas on mingi lootus, et laps jääb ellu, siis nad vastasid, et me peamegi selle raseduse lõpetama selle jaoks, et last päästa," meenutas naine.
Edasi viidi Näf palatisse. Esialgu jälgisid arstid olukorda ja kaalusid edasisi võimalusi. "Mõte oli selles, et kui laps ei ole ülehomseks sündinud, siis nad peavad tegema keisri. Suurest stressist otsustas laps, et tema sünnib ikkagi ise."
Ema ei näinud last kohe pärast sündi. Esimest korda näidati talle poega sama päeva õhtul.
"Võrreldes minu ajalise lapsega, kes oli ka üsna pisike, täpselt kolm kilo, oli ta kordades pisem. Jah, ta ei olnud see mikrobeebi, kes tõesti täidab ainult peopesa ära, aga ta oli väikene pisike tulnukas," kirjeldas ta.
Pärast lapse nägemist halvenes ka ema enda tervis: ta kaotas teadvuse ning viibis intensiivravis. Järgmisest ööpäevast ei mäleta ta midagi. Esimene mälestus pärineb tal hetkest, kui temalt tuldi proove võtma ning ta nägi, et laste reanimobiil on haigla ees.
"Küsin, kas see on minu lapse jaoks, ja siis üritati rahustada, et ei ole midagi. Ütlesin, et ma tahan oma last näha. Ruttu-ruttu kärutati mind veel last vaatama ja ta viidi lastehaiglasse ära. Need järgmised päevad intensiivis olles, mõeldes ise sellele, kus mu laps on ja mul ei ole temast ühtegi pilti, on hoopis mingi teine reaalsus," rääkis ta.
Esimest korda sai Näf kuvöösis olevat last puudutada, kui ta oli umbes nädalavanune. Kokku pidi poeg haiglas kosuma veidi rohkem kui kaks kuud, kuid enneaegsete tervis vajab tuge ka pärast seda, kui nad on koju saanud.
"Tihtipeale vajavad nad tuge hingamise toetamisel ja söömisel, sest nad ei oska veel imeda," selgitas Näf.
Samal ajal kasvas Näfil kodus 2,5-aastane vanem laps. Naise sõnul oli olukord kogu perekonna jaoks väga keeruline, sest tol ajal ei võinud lapsed haiglas õdesid-vendasid vaatamas käia.
"Kuidas sa selgitad lapsele, et emme peab olema haiglas ja ei ole nii, et emme käib kaks päeva ära ja tuleb titaga koju, nagu ma rääkinud olin. See kõik tuli nagu välk selgest taevast. Laps leppis, ta tuli sellega toime, tal olid vanaema ja vanavanaema, kes temaga tegelesid, aga kõik olid pinges, kõik olid ärevad, kogu aeg oli hirm, kas minuga võib juhtuda midagi, kas beebiga võib juhtuda midagi. See ei olnud selline, et nad on turvaliselt haiglas hoitud ja varsti tulevad koju. See oli tohutu korraldamine, tohutu pinge. Emana oli minu süda kahe maailma vahel täiesti lõhki rebitud. See kohanemine ja sellega toime tulemine, sellest taastumine on võtnud ülejäänud elu."
Näfi sõnul on tema poeg olnud sensoorselt tundlikum. Ta ei talu mõningaid toite, lõhnu ega helisid. Ema seostab poja eripärasid enneaegse sünni ja haiglakogemusega.
"See on tema eripära. Selle juured on samamoodi varases sünnis, kus ongi mitte ainult protseduuride valu, vaid valus võib olla valgus, valusad võivad olla helid, valus on see, et ema ei ole lähedal, valus võib olla puudutus. See jätab oma jälje," nentis ta.
Samuti vajas ta poeg esimesed neli aastad kopsudega igapäevast ravi. "Aga nad kasvavad sellest välja, nad tulevad sellega toime. Nad on tõelised ellujääjad."
Küll aga leiab Näf, et vaimse tervise pool on miski, millega tuleb meie meditsiinisüsteemis veel vaeva näha.
"Me räägime aastaid sellest, kui oluline võiks olla üks kindel inimene, kes toetaks peresid, kes oleks nende jaoks olemas, kes aitaks orienteeruda selles kaoses, aitaks hinnata ja jälgida. See on kindlasti oluline. Olenevalt haiglati on olemas ka vaimse tervise toetajad, aga nad ajavad erinevat liini," lausus ta.
"Me räägime ema vaimsest tervisest, aga kas me mõtleme ka nende laste peale, kes kodus on. Pere on tervik. Nii nagu me ei saa last ja vanemat ära lahutada, ei ole okei peret ära lahutada. Seal kõrval on ka stressis vanavanemad, stressis teised lähedased. Toetuse vajadus on kordades suurem, kui me tegelikult oleme arvestanud," rõhutas Näf.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Vikerhommik", intervjueerisid Kirke Ert ja Taavi Libe









