"Me kardame suitsiididest rääkida ja kui me räägime, katsume neid kuidagi pehmendada ja ilustada, sest see teema on raske. Niikuinii on inimese surm ja suremine rasked, aga kui see on tulnud läbi endalt elu võtmise, on veel raskem, sest me tuleme ju ühiskonnast, kus suitsiid on olnud tabu ja see on jätnud oma jälje. See on üle maailma nii, et julgustatakse järjest rohkem sellest rääkima," ütles kriisinõustaja ja mänguterapeut Eva Näf.

Rääkimine annab kriisinõustaja sõnul võimaluse rääkida avatumalt vaimse tervise probleemidest ja sellest, mis viib inimese sellesse punkti, kus nad on tunnelnägemises ja on iseennast rääkinud punkti, et suremine on parem valik kui elamine.

"Enamus inimeste puhul on see otsus ikkagi spontaanne ja sõltub väga palju sellest, mis toimub viimase 48 tunni, 24 tunni ja viimase paari tunni jooksul. Kes mu kõrval on, mis samme me teeme ja kuhu olukorda satume, ennetamise võimalus on alati kuskil sees, aga kui me sellest ei räägi, ei saa me kuidagi ka aidata," nentis Näf.

Näf ise elab koos inimesega, kes on olnud suitsiidne. "Olukord on stabiliseerunud. Ma ise olen olnud see laps ja noor, kes on olnud suitsiidne, ma küll kunagi ei jõudnud selleni, et nüüd juhe seinast päris välja, aga tiksusin seal piiri peal. Mu abikaasa oli päris mitu aastat täiesti piiri peal ja oli väga keerulisi hetki, kus kui me poleks taibanud märgata, oleksime teinud ühe vale sammu, oleks ta oma otsuse teoks teinud," selgitas Näf.

Suitsiidse inimese sisekõne muutub toksiliseks. "Sa ise sellest aru ei saa, et see põletab sind, aga sa räägid endale pidevalt vastu, isegi siis, kui sul on ümber armastavad inimesed, sa mõtled, et oled neile koormaks või kui sul on lapsed, mõtled, et neil on ilma sinuta parem. Inimesed suudavad ennast veenda väga veenvalt, mis teeb selle väga ohtlikuks. Selle inimese lähedased sisuliselt istuvadki kogu aeg pommi otsas," nentis Näf.

Näf oma jõududega sellest olukorrast välja ei tulnud. "Aitasid aastatepikkune teraapias käimine ja pidev sellega tegelemine. Mina põlesin toetajana seal kõrval läbi," sõnas Näf.

Lause, mida suitsiidsetele inimestel Näfi sõnul öelda, on: aita mul mõista, mida sa tunned, aita mõista, mida sa hetkel läbi elad.

Näfi sõnul tasub ikka inimestelt küsida, kuidas tal läheb ja mitte ehmatada ära sellest, kui inimene laob su ette kõik oma mured. Sellest saab kinni võtta ja koos mõelda, mida edasi teha.

"Me kõik teame, kui keeruline on jõuda vaimse tervise spetsialistideni, aga üle Eesti on olemas vaimse tervise kohvikud, kus on kohal vabatahtlikud psühholoogid, kellega võib minna rääkima endast või oma lähedastest," tõi kriisinõustaja välja.

"Mida rohkem julgeme küsida küsimusi, mille vastused meile ei pruugi meeldida, seda suurem on meil võimalus näpp veel peale saada ja mingi asi suuta ümber pöörata," sõnas Näf.

Lasteabi: 116111 (24h); Ohvriabi telefon 116 006 (24h); Emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon: 116 123 (igapäevaselt kell 10-24); Eluliin: 6558 088 (igapäevaselt kl 19-07); kiirabi: 112 (24h).