"Vanaemaga rääkisime soome keeles, see oli mu esimene keel. Eesti keel on ka esimene keel, ma olen eestlane, lihtsalt ingerisoome juurtega. Mu vaimne kodu on ikka eesti kultuur, aga Soomes tunnen ennast ka väga hästi," sõnas lavastaja Aare Toikka.

Koolis läks Toikkal väga hästi. "Koolis ma väga õppima ei pidanud, sain ilma tööta läbi, mul olid kõik viied. Mõnes mõttes on see halb. Koolis sellist tunnet ei tekkinud, et peaks pingutama millegi nimel. Selle olen hilisemas elus leidnud vitsade abil," muheles Toikka.

Toikka sõnul tahtis ta noorena kirglikult kirurgiks saada, aga keskkooli ajal Pärnu haigla operatsiooniplokis käidud praktikal koges ta, et see töö on väga verine. "Olin seal sanitari ülesannetes, pesin veriseid arstiriistu ja pidin siduma arstide kitlipaelu tagant kinni ja ühtlasi sain piiluda operatsioonisaali. Sinna mu kirglik soov kadus, sest verd oli palju ja see ei tundunud üldse nii romantiline kui olla patsient, sest ma lapsepõlves veetsin nii mõnegi aja haiglas ja siis tundusid kõik arstid võlurid."

Koolipõlves ta näiteringis ei käinud, aga 4. klassis tegid nad klassiga kirjandustunnis näitemängu ja see oli üks kindel tõuge.

Kui Toikka lõpetas keskkooli, lavakasse vastuvõttu ei olnud ja üks tema sõber arvas, et Pedas saab väga hea hariduse.

Toikka mängib praegu näitlejana Merle Karusoo lavastatud lavastuses "Kui juuri raiutakse". "Merlele ma ei tahtnud ära öelda ja ütlesin, et ma võin oma lugu esitada küll. Mina olen saanud sellele lavastusele vastukaja, et lugu on puudutav ja aus."

"Mulle on hakanud tunduma, et minu lavastajatöös on kõige olulisem võimalus mõista inimese valikut, võimalus mõista teist inimest. Teise inimese mõistmine ongi kunsti olulisemaid ülesandeid. Inimene ju otsib põhjendust, mõtet, tähendust. Oma loo avamine teistele tekitab tunde, et ma olen leidnud mõistmist. Me püüdleme selle poole, et igal õhtul teatris tekiks illusioon, et inimesed said kokku ja mõistsid teist inimest. Mis siis, et see kõik on mäng. Me kõik elame üksikul saarel. Tulin siia üksi ja suren üksi. Ainuke, mis juhtuda saab, on kohata teist ja leida mõistmist."

Toikkal avastati kaasasündinud aordirike ja suunati Tartusse uuringutele ja lõikusele. "Võib öelda, et kaks kirurgi saatsid minuga korda ime. Hilisemas elus olen olnud PERH-i püsikunde," muheles Toikka.

"Ma olen sattunud tervise mõttes kriitilistesse olukordadesse hiljemgi. Mõni aeg tagasi kukkusin koomasse mingiks ajaks ja ei saanud enam aru, kus ma olen. Abikaasa Tiina siis selgitas, mis minuga oli juhtunud. Meie arstiabi on väga heal tasemel," kiitis Toikka.

"Kui sul ilmneb mõni tervisehäda, tuleb end usaldada arstide kätte, aga selle nimel, et su tervis korda saaks, tuleb ikka ise võidelda. See on sama tähtis kui ravi, ei ole mõtet haiglasse minna puhkama, vaid tööle, kui sa oled patsient, et oma tervis korda saada."

"Ma käin karkudega. Viimati, kui proovisin, suutsin karkudega 300 meetrit ikka läbida. Mind on viimastel aegadel tabanud mingid olukorrad, loodan need seljatada ja siis uuesti karke proovida. Ega koduses olukorras ma mingid sammud teen. Kehal on mälu, kui kogu aeg ratastoolis istuda, siis sinna jäädki. Muidugi on mul ratastoolis kindlam, mugavam, kiirem ja lihtsam. Lavastajatööd ma proovisaalis karkudega teha ei saa, sest mõte läheb uitama ja ma võin lihtsalt pikali kukkuda ja endale viga teha," selgitas Toikka.

Toikka on noorpõlves külastanud ka olümpiaade ja tal pole olnud füüsika ega matemaatikaga kunagi raskusi. "Väidan, et lavastaja eriala nõuab füüsika- ja matemaatikateadmisi, sest sa pead maailma kokku panema. Pead mõistma koostada valemit, aga ega retsepti mul ei ole," muheles lavastaja.

"Ma kardan seda, et me elame nii hästi, mis toob kaasa selle, et rumalus saab ruumi võidutseda ja rumalus on teadagi kurjus, mis võib saada ülemvõimu," tõdes Toikka.