"Mul on praegu hea aeg, kuu aega ravipaus. Ma ei ole oma haiguse jooksul ennast nii hästi varem tundnudki. Käe küll ei anna rusikasse, aga enesetunne on väga hea ja samm on erk. Muidu on juba pikemat aega mu samm tönts, praegu ma küll täiesti lendan."

Seni on Veedla iga natukese aja tagant käinud vähiravi saamas. "Tilgad veeni ja siis kaks nädalat keemiat tablettide näol. See on mul juba harjumuspärane režiim ja siis on nädal vahet või kaks, aga nüüd terve kuu."

Praegu lõpetab Veedla tasapisi oma tegevusi, millega ta on aastaid olnud seotud. "See tähendab, et kontserdi korraldamine on minu jaoks nüüd ajalugu. Üks festival on veel teha ja siis saan rahulikult oma linnumaailmaga tegeleda, loodetavasti kirjutada veel mõned raamatud ja teha linnuõppekäike, mida olen aastakümneid teinud, selleks mul veel indu jätkub," sõnas Veedla, kes on Käsmu ja Viru folgi kontsertide korraldaja.

"Viru folk on olnud kogu aeg minu nägu. Mina ainuisikuliselt seda programmi teen, mulle peab meeldima, ma teen endale festivali ja juhuslikult meeldib see ka paljudele teistele, muidu ju ei tuldaks," nentis Veedla, kelle sõnul festival ilmselt jätkub teise nime ja teiste tegijatega.

Veedla sõnul oli tal väga lahe lapsepõlv ja ta kasvas Kõrvemaal. "Meie talu asus metsa ääres ja talu taga oli kohe raba. Elasin looduse keskel, põhiline aeg kulus metsas ja rabas kolades. Kümneaastaselt hakkasin suviti kolhoosis tööd tegema ja taskuraha teenida. Teenitud raha eest võisin osta kõike, mida ihalesin ja mida muidu vanemad oleks maha laitnud," muheles Veedla. "Oma esimene makk ja kitarr, kõike, mida noor poiss vajas."

Raskete jahukottide tõstmisega tegi ta oma seljale juba noore mehena liiga. "Seljahäda olen elu aeg kannatanud. Toona anti noortele poistele liiga raskeid töid."

Veedlale meeldis pidudel käia ja tantsida. "Laiad püksid ja platvormkingad olid toonane mood, suure moeihalusega sai igasuguseid apsakaid tehtud," sõnas Veedla, kellel olid pikad juuksed ja keda peeti sageli seepärast tüdrukuks.

Ornitoloogiaringi õpetajaks pakkus Veedla ennast ise. "Ütlesin, et mul pole vastavat haridust, aga olen lapsest peale linde vaadelnud ja loodusuurijate seltsi usaldusmees ja rõngastaja. 1989. aastal mu linnuõpetaja karjäär algas," meenutas Veedla. "Usaldusmees tähendas seda, et tema kogutud andmeid usaldati."

Veedla on ka kirjastaja. "Ise kirjutan, see on see, mis mind köidab. Mul on alati olnud võimalik elus teha seda, mida ma ise tahan, alates loodusmajja minekust."

Veedla isa oli tehnikamees, aga alkohoolik ja ema tegeles põllumajandusega. "Emaga olime lähedased, aga vanaema oli see, kes mind kasvatas. Vanaemaga sain koos kulgeda. Õde oli minust kolm aastat vanem, aga kuna tal oli kehv tervis, veetis ta suure osa ajast sanatoorsetes koolides."

Lapsepõlvekodu ümbruses oli linde väga palju. "Lihtsalt tekkis lindude vastu huvi. Olin üheksa-aastane, kui hakkasin kirja panema lindude kevadisi saabumisaegu. 1975. aasta sügisel sain 14 ja siis sain hakata linde rõngastama ja mul oli õigus saada loodusuurijate seltsi usaldusmeheks, ornitoloogiaühingut tollal veel ei olnud," nentis Veedla.

1976. aastal algas Veedla sõnul suure linnuatlase koostamine, mille välitöödel ta noore mehena kaasa lõi. "See oli põnev aeg, selle töö käigus saigi linnutundmist väga tõsiselt arendatud, see lõi tugeva baasi."

Poolteist aastat tagasi sai Veedla maovähi neljanda staadiumi diagnoosi. "Vähk on saanud nüüd nii levinud haiguseks, et see pole enam midagi erilist, et miks just mina. Neid, kes vähiga pihta saavad, on palju. Ega ma ei põe, on nagu on ja tuleb, mis tuleb, olen harjunud sellega elama. Selline on elu. Kuna vähisiirded on üle keha laiali, jäi ära ka plaanitud operatsioon. Kui sellises olukorras opereerida, siis see risk on nii suur, et ellujäämisprotsent on liiga väike," nentis Veedla.

Tänu vähiravifondi poolt rahastatud immuunravile on haigus nüüd juba pikemat aega kontrolli all. "Aasta aega on immuunravi olnud keemiaraviga paralleelselt, analüüsid näitavad, et on hästi. Organism aga lõputult mürgitamist ei kannata. Praegu peale liigeste ei anna kuskilt miskit tunda. Pikki plaane ma ei tee, aga nukrust ka ei tunne. Mul ei ole muresid, on ainult rõõmud. Kõik on meie mõtlemises kinni," tõdes Veedla.

"Ma ei taha üldse vähist rääkida. Sageli inimesed seltskonnas tulevad rääkima, aga ma ei taha sellest rääkida. Mina olen oma sõralisega omapäi. Mina tugigruppe ei vaja, aga sõprade ja tuttavate toetus valmistab väga suurt rõõmu," tõdes Veedla.

Üks elu kaunimaid mälestusi on Veedlal tänavu veebruaris Ukuaru kontserdimajas sõprade korraldatud toetuskontsert. "Ma olen väga tänulik neile inimestele," sõnas Veedla.

"Olin otsustanud, et 65. sünnipäeva ma ei peagi, vaid tähistan hoopis järgmist – 66 on ju põnev number," ütles Veedla.

Samas tunnistab mees, et käis just äsja peoruume vaatamas ning pidu sel aastal siiski tuleb. "Kuid sellest saab Peebu pensionile saatmise pidu," muheles ta.