Lilli Luuk: kirjanikuna otsin ma kõigest väest vastuseid
Kirjanik Lilli Luuk rääkis saates "Kajalood", et kirjutamine on suurepärane meetod vaadata ajas tagasi ja näha seal asju, mida mälu on tagaplaanile lükanud. Luugi sõnul ei anna kirjandus lugejale otseseid vastuseid, sest neid tal pole, kuigi kirjanikuna ta neid vastuseid kõigest väest otsib.
"Kui ma avastasin, et mingisuguste teemadega on võimalik tegeleda kirjutamise kaudu, siis teema, mis esile kerkisid, olid sellised, millega ma tõenäoliselt olin ka nooruses või mingil ajal oma elus kokku puutunud, aga millest ma hiljem ei olnud enam süvitsi mõelnud. Kirjutama hakates need teemad aga järsku kerkisid üles," ütles kirjanik Lilli Luuk, kelle tunnustatumate raamatute hulka kuuluvad novellikogu "Kolhoosi miss" ning romaanid "Minu venna keha" ja "Ööema".
Oma kirjutamisele tagasi vaadates on ta märganud, et kipub valima ajalõigud, mis on segased või udused, mida pole võimalik üheplaaniliselt või selgelt kirjeldada. "Mind pole huvitanud sõda ega mingi vägivaldne sündmus, vaid see, kuidas inimene toimib, kui ta satub selliste vägivaldsete sündmuste keskele, mida tegelikult tema elus ei peaks olema," nentis Luuk, kelle viimane lühiproosakogu kannab pealkirja "Lühike sõjaajalugu".
"See on kirjaniku ajamasin, mida meil on võimalik kasutada, aga selle ehitamiseks on kirjanikul vaja lugeda, uurida ja võtta selleks aega. Vahel on vaja ka käia nendes kohtades, lihtsalt olla ja meenutada," selgitas Luuk. "Lõpuks tekib selline ruum su ümber, kuhu saad autorina sisse astuda ja koos oma tegelastega seal liikuda."
Inimest mõjutab väga palju keskkond, kus ta üles kasvab. "Maal elades on ikka võimalus uidata oma mõtetega ja need mõtted põimuvad kokku ümbritsevaga. Hiljem avastada, et maastik on sul kogu aeg kaasa kui midagi meenutad. Lapsena oli mul võimalus väga palju lugeda. Tol ajal polnud maal väga erilist huvitegevusevõimalust ja isegi polnud huvi millegi muu kui raamatute vastu. See teejuht on mind juhtinud. Minu vanemad olid ka väga lugemishuvilised," meenutas Luuk. "Ma lugesin absoluutselt kõike."
"Kirjandus ei anna otseseid vastuseid, kuigi lugeja seda ehk ootab, sest neid vastuseid pole ka minul, kuigi ma kirjanikuna seda ikkagi kõigest väest otsin," tõdes Luuk.
"Iga inimese elu lugu on ikkagi erinev, kuigi ta on seotud ajalooga. Raamatus on üks kuni kolm lugu, mida sa lähedalt vaatad ja selle taga näed siis kogu ülejäänud ajaloo peegeldust," tõi Luuk välja.
"Kui ma mõtlen oma kirjutamise päästikute peale, siis igal juhul on see mingit tüüpi mälu, mis korjab endasse selle, mida sa näed ja kuuled, aga töötleb ka seda, mida sulle ei näidata. Mind ikkagi huvitab see, millest vaikitakse. Vaikus on olnud mingites kohtades niivõrd tugev, et olen need oma elu jooksul talletanud. Mingisuguse ebakõla ja mitterääkimise ning miskipärast on mul tahtmine seda lünka täita või vaikusekaant avada," selgitas kirjanik.
Luugi sõnul on tema enda ankur tänapäevas. "Kui ma kirjutan, siis kohati ma laskun tänapäevast mineviku sügavusse ja kas siis sügavamale või natuke kõrgemale, sest ma ise olen ju ka autorina mingil viisil igas raamatus olemas, ja minu koht on see aeg, kus me praegu elame. See on põhjus, miks mu raamatutesse ikkagi alati ka tänapäev sisse jääb," sõnas Luuk.
Luuk püüab oma teostes väga täpselt ruumi kirjeldada, et tal oleks sinna lihtsam tegelasi paigutada ja seal sees autorina toimetada. "Ma olen aeglane kirjutaja, arvan, et see ei ole halb."
Luuk tõi välja, et kultuur on meie identiteedi alus. "Kui mul poleks olnud lapsena võimalust nii palju lugeda, veeta aega raamatukogus, siis ausalt öelda ma ei kujuta ette, mida ma praegu teeksin või kes ma praegu oleksin. Kultuur on see, mis meid rahvusena siiamaani on kandnud. Kui me seda endile aeg-ajalt meelde ei tuleta, kipume võib-olla sellesse kergekäelisemalt suhtuma, ka neisse inimestesse, kes seda kogu aeg oma tööd tehes on kandnud ja siis pole tulevik enam see, mis ta peaks olema," nentis kirjanik.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Kajalood", saatejuht Kaja Kärner









