"See on nagu vana näitleja taak. Etendus on ka justkui üks ja sama, aga samas mingi perversne rõõm ja rahulolu, et paned sisuliselt 40 aastat sama kostüümi jälle selga, no kostüüm on võib-olla natuke vahetunud ja lood pisut teisenenud, aga põhiolemuselt on etendus ju sama. See on tragikoomiline, et üks vanamehenäss kehastub rokkstaariks, aga ma olen seda nautima hakanud," ütles laulja, filmirežissöör ja kunstnik Hardi Volmer.

Laulja sõnul on tema Singer Vingeris ainuke, kes laval oma kostüümi abil väliselt sada protsenti moondub. "Teised bändimehed vahetavad higise särgi ära. Ma olen oma laiskuse eest ka karistada saanud, et ma ei ole higiseid riideid ära vahetanud. Kui sa laval kargad, siis higistad ja gravitatsioon kisub higi suuresti aluspesusse. Vanasti ma ei hoolinud sellest, ei vahetanud aluspükse, selle eest olen terviseriketega karistada saanud. Terviserike hakkas mind kimbutama 15 aastat tagasi. Lähed talvel higisena külma bussi, sellest sain kroonilise põletiku, millest ei tervenegi," nentis Volmer. "See tähendab kogu aeg kontrollis käimist."

Volmeri sõnul on tal lausa sportlik huvi vaadata, kaua publik teda talub.

Volmeri ema oli kujunduskunstnik, kes tegi suurema osa oma elust poeaknaid. "Sissetulek oli armetu. Selline kultuuritöötaja elu Eestis. Mina vaatasin, et olgu, mis on, aga kunstivalda ma ikkagi ei lähe. Koos klassivend Villuga läksime ka lavakunstikooli kastetele, me koos tulime selle peale, olime kooliteatrit teinud, see tundus tol ajal midagi ülimuslikku. Juhan Viiding oli meie jaoks nagu jumal, polnud kahtlustki, et tuleks katsuda sinna tüürida, aga helde saatus või jumal pani käe vahele," meenutas Volmer.

Pärnuga seovad Volmerit lapsepõlve, õrna teismeliseea ja pätiperioodi mälestused. "Need mälestused kinnistuvad inimese mällu kõige karmimalt, selle aja mälestusi lohistad kaasa terve oma elu. Kui mälu hakkab kaduma, siis kõige enne lähimälu, lapsepõlve mälestused on viimased, mis kaovad," tõi Volmer välja.

Volmeri isa Omar Volmer oli pikaaegne Pärnu muuseumi direktor. "Mind ka huvitas väljakaevamiste maailm, olen isaga kaasas käinud.  See oli igavesti põnev, mida me saime sealt välja pintseldada, ilmselt olid need potikillud," muheles Volmer. "See on nagu kullaotsija tunne."

"Ma olin lapsena ja noorena väga ekstravertne, üritasin kogu aeg liider olla," iseloomustas Volmer ennast. "Üritasin igas pulmas peigmees ja igas pulmas kadunuke olla. Aja jooksul aga kogunes mõni mõistuseraasuke ja siis kadus ka see vajadus ära."

Volmer on ka riigikogus istunud. "Olin vabakutseline ja see andis mulle kohe ka meeldiva võimaluse öelda jah, kui vana hea Eiki Nestor tegi ettepaneku, et äkki ma tahaksin tulla. Riigikogus olles avastasin, et sealne sissetulek on sama suur, kui kõik mu ülejäänud tööd kokku, bänd, telesaade "Pehmed ja karvased", õppejõu töö ja pooleliolevad filmid."

"Ma olen saatuselt silida saanud, mind pigem on hoitud. Õigetel hetkedel on õiged inimesed mu teele sattunud. Kui armetult palju määrab su elukäiku ja karjääri see, milliste inimestega sa kokku satud. Kes sind angažeerivad, kes sulle külje alla ujuvad, tutvused, õnn. Võid olla geenius, aga kui sul pole õnne ja tutvusi, pole midagi teha," tõdes Volmer.

Volmeri sõnul on väikesele rahvale keel väga tähtis. "Sa näed, kuidas keel vaikselt mandub. Ma ei räägi ainult noortest, vaid kui loen ajalehte, milliseid keelendeid seal kohtab. See on juba natuke hirmutav, kui professionaalne ajakirjanik midagi sellist endale lubab. Keelt kui põldu tuleb harida, kui kiiresti keel kipub umbrohtu täis kasvama, kui labaseks köögikeeleks hakkab kujunema. Keel on täis võõrkeelseid väljendeid, mis hästi kergesti kleepuvad külge. See on rahvuslik alaväärsuskompleks," nentis Volmer.

Tuju teeb heaks, kui ta näeb andekaid ja nutikaid noori inimesi.

"Ega inimene ei väsi reha peale astumast, aga kui sa seda endale teadvustad, siis oled võimeline õppima ja arenema," muheles Volmer. "Mina olen laisk ja lohakas, aga teisalt ma kompenseerin seda sellega, et olen aeg-ajalt väga virk ja toimekas."