Inimene kui selline, see on midagi, mille olemus meid mõlemat huvitab. Teie olete teinud kolmkümmend aastat oma "Müstilist Venemaad", otsides vastust. Kes on see "inimene"?

Inimene on ekslik. Ma olen "Müstilist Venemaad" teinud kakskümmend kaheksa aastat, mitte kolmkümmend, aga kaugel see kolmkümmendki on. Ja inimene on väga põnev, ta on küllaltki triviaalne, ta käitub sarnastes situatsioonides sisuliselt ühtemoodi. Ja kummaline, et kui sa natukene kiikad ajalukku, mida ma olen ju elu jooksul teinud, natuke kauem kui kakskümmend kaheksa aastat, siis sa näed, – triviaalne lause jälle – et midagi pole muutunud. Ihad on samad, soovid on samad, viha, armastus, kadedus, võimuahnus, kõik see kordub.

Jah, kallima juurde ei sõideta mitte autoga vaid hobuse seljas, aga põhimõtteliselt on kõik see nii tuttav. Mingis mõttes see rõõmustab, aga mõnedes situatsioonides muudab ka väga kurvaks. Sa vaatad ja sa kohtad tigedust tuhat aastat tagasi ja siis sa lähed sotsiaalmeediasse ja näed sedasama tigedust tänasel päeval. See teeb meele kurvaks.

Aga see inimene, kellega teie koos olete sündinud, David Vseviovi nimeline inimene?

See, keda ma peeglist näen.

Just. Muide, kas te näete teda seal tihti?

Tavaliselt hommikul ja mida aasta edasi, seda sagedamini, sest tuleb ikkagi vaadata, kuidas sa välja näed. Kui sa olid 20, siis ei olnud ju küsimustki, nägid enam-vähem normaalne välja, aga nüüd on vahetevahel vaatad, et silm tõmbleb ja püüad seda kuidagi hoida nii-öelda normis. On olemas veel üks suurepärane peegel, mis sulle ütleb, kuidas sa välja näed, selle peegli nimi on abikaasa. Naljaga pooleks.

Kui Poirot meid kuulaks, siis tema tahaks vuntside teemal sõna võtta. Kas nende modelleerimine või sättimine on olnud teie jaoks oluline?

Noh, Poirot' vuntsid on midagi kättesaamatut, see on ideaal. Sinnapoole võiks pürgida. Vuntse peaks ikka jälgima ja sellel on praktiline tähendus, sest kui nad ulatuvad ikkagi kolm-neli sentimeetrit üle huulte, siis see takistab söömist. Nii et ma püüan neid distsiplineerida, hoida neid enam-vähem mõistlikus pikkuses. Me ju ei taha endale liigset tüli.

Sai seegi asi lahendatud. Kui me teie poisipõlve tagasi läheme ja räägime suve lõppemisest, siis mis teile septembri algusega poisipõlvest meenub?

Mälestuste varasalv on ju lõputu. Sealt võib tuua tänasesse päeva nii palju erinevaid seiku. Mina koolifänn ei olnud, seda ma võin öelda. Seega ilmselt kooli ma väga ei oodanud. Aga ma ei mäleta ka paanilist hirmu ega mingit vaimustust.

Mis puudutab esimesi klasse, siis on mul meeles ilmselt keele omandamise vajadus, pidades silmas, et vanemad panid mind vene kooli, kuuendasse keskkooli.Kodune keel oli eesti keel, nii et kuskil teises ja võib-olla ka kolmandas klassis helistas pärast tunde klassijuhataja minu emale ja ütles, millised on kodused ülesanded, sest mina eriti aru ei saanud. Nii et siit võib-olla ka mingi tõrge. Hiljem muidugi neid probleeme enam ei olnud.

Siis, mis puudutab natuke hilisemat aega, kui suved said veedetud Käsmus, siis seal olid kindlad verstapostid, et kõik hakkab lõppema. No üks oli näiteks poja sünnipäev, see on 14. august, ja siis oli niisugune tunne, et no nüüd on kõik, teeme selle väikese peo ja siis suvega on kõik.

Kuskilt 16- ja 17-aastasest, võib-olla isegi ülikooli esimestest aastates on meelde jäänud väga vihmane augusti lõpp, aga fantastiline septembri algus. Kuidagi järsku tuli suvi tagasi. Ja on jäänud meelde tühi Käsmus. Kõik on esimesel septembril lahkunud ja suvi tuleb tagasi. Midagi, mis on kadunud, millele sa oled löönud juba käega, ja ta saabub ainult sinu jaoks, sest praktiliselt kedagi ei ole. Ja vot, sa käid ja jalutad ja oled seal kuskil metsas ja on üle kahekümne kraadi sooja – ja see emotsioon on meeles.

Nii et sageli mitte niivõrd sündmused, vaid mingid emotsioonid jäävad meelde. Midagi, mis sind kuidagi rabas, tänapäeval öeldakse, loksutas – midagi sellist on jäänud meelde.

Mis teid Käsmuga seob?

Käsmuga ei seo mind rohkemat mitte midagi, aga samas seob peaaegu kõik, sellepärast et see on ju oluline iga, see hilisteismelise iga. Vanemad hakkasid seal üürima. Tol ajal, kuuekümnendatel, oli see küllaltki levinud ja kuidagi juhtus, et seal oli tol ajal väga palju, valdavalt Moskva intelligente.

Osad neist on siit elust lahkunud. Eelmisel aastal jäi minu hea sõber Lev Rubinstein, üks tuntud opositsiooniline luuletaja, auto alla. Ei tea, juhus, võib-olla mitte juhus, see on omaette teema.

Aga Käsmus oli kuidagi teine maailm, tunne, et sa oled teises maailmas. Ma tuletan meelde noorematele lugejatele, kui neid on: telefoni ju ei olnud. Isegi lauatelefoni mitte. Et võtta kaugekõne Tallinnasse, 70 kilomeetri kaugusele, tuli minna postimajja ja tellida kaugekõne. Siis seal tädi väntas läbi Rakvere. Vahel õnnestus, vahel ei õnnestunud.

Sa olid teises maailmas, sa olid täiesti teises maailmas. Siis noorte intelligentide kamp, tõesti huvitavad inimesed, maailmanimed. Nende mõnede pildid on maailma juhtivates muuseumites. Need nimed on tuntud, ma ei hakka neid nimetama, pole oluline.

Aga see oli sõpruskond. Hiljem läbi minu nad jõudsid Eestisse. See on see tuntud Moskva-Tartu koolkond, kõik need suhted – väga palju sai see alguse läbi Käsmu. Ka vene intelligentsi seas see märksõna Käsmu töötab. Väga paljude inimeste jaoks on see oluline märksõna tänase päevani, nende jaoks, kes veel on meie seas.

Kuigi ma käin seal suhteliselt harva ja enam ei ole otseseid seoseid, siis 50. kilomeeter, kust auto keerab vasakule, siis seal on tekib vau-efekt. Olen kuskile jõudnud.

Kas see on koduga võrdne tunne?

See on teistmoodi. Koju sa ei jõua vau-tundega. Minu jaoks ei olnud ta isegi mitte niivõrd küla kui selline, vaid... kogu see atmosfäär. Näiteks nende samade sõpradega – see soov mitte lahkuda oli niivõrd suur, et me saatsime lakkamatult üksteist kuni kivini. Nemad saatsid mind või meid, siis meie saatsime nad jälle kuskile küla lõppu teisele poole. Ja see kordus lõputult, sest ma lihtsalt ei raatsinud kuidagi lahku minna.

Käsmu oli muidugi hoopis teistsugune kui tänasel päeval.

Kui palju saab Käsmu täna teistsugune olla? Ta on ju alati kaptenite küla olnud.

Jah, aga no ma ütlen, et kui ma hakkasin seal käima oli külas vist 120 lehma. Näiteks sai toodud piima, lestast ma ei räägi üldse. See ei olnud üldse mingi küsimus – suitsulest ja nii edasi. Ta oli maakoht, mida ta väga paljuski tänasel päeval ju ei ole.

Ja just viimati oli selline kogemus. On nii tore üritus, Viru folk, suurepärane. Me olime kuskil järve ääres metsas abikaasaga ja mõtlesime, ah, lähme siis Käsmu lõppu ujuma, ja seisavad seal ees mehed ja teatavad, et läbisõitu ei ole. Noh... Siis oli veel kiriku juures mingisugune parkla: tasuline! See kuidagi ei haaku selle vana Käsmuga.

Minu jaoks oli see alati vaikuse koht ja omaette olemise koht ja lähedaste inimestega olemise koht. Ma olen paar korda folgil käinud, veel kord, suurepärane üritus, nauditav. Aga see on ikka seesama: "olgu see tuulik kuskil mujal". (Naerab.) Ei, ma seda ei nõua ja ei palu.

Aga rääkige oma vanematest. Kodus rääkisite eesti keelt, nad suunasid teid vene kooli. Teie kodu oli raamatulõhnaline.

Jah, isa oli trükikoja direktor ja ema oli mingi perioodi raamatukauplustes juhataja. Nii et raamatud ja see trükilõhn on mulle meelde jäänud. Isa tõi ajalehed koju, siis järgmisel päeval viis tagasi. Millegipärast, nagu see oleks tohutu väärtus, eelmise päeva ajaleht. Aga ta oli väga korralik inimene.

Nii et jah, see õhkkond, see on kuidagi hingelähedane. Ja just nimelt lõhnad, sellepärast ma eelistan tänase päevani lugeda ikkagi raamatut, kuigi sealt enam nii tugevat lõhna ei tule.

Miks ei tule? Ma olen ka tähele pannud.

No kui ma meenutan, paar korda sai ju käidud isa juures trükikojas, siis need olid ju suured ladumisaparaadid, masinad seal, kõik see kolises – oli hoopis teine maailm. Kui minna tänapäeval trükikotta, ilmselt, kus ma pole käinud, aga ma kujutan ette, siis see on ju hoopis midagi muud. Ja vastavalt kõik need trükivärvid ja asjad, mis seal olid, need andsid ilmselt sellele raamatule spetsiifilise raamatu lõhna.

Tänasel päeval tõesti seda ei ole, aga see ei tähenda, et see peaks olema. Ta on lihtsalt meeles kui midagi, mis iseloomustas seda aega. Nagu ma sageli olen ka toonud ajastumärgina – see on midagi sellist, mida ju ei saa tõlkida, ei saa järgnevale põlvkonnale seletada.

Me ei ole unikaalsed, me ei mõista ka seda, mis oli minuealiste jaoks sada aastat tagasi näiteks. Aga meil oli kodus parkettpõrand ja vahetevahel seda pooniti. Ja see poonilõhn on ka kuidagi meelde jäänud. Ühes Juhan Viidingu luuletuses on see poonilõhn. Ja no tõlgi seda siis tänapäeva noorematele inimestele – mis lõhn see on? Hea? Halb? Noh, lõhn.

Olite te ainus laps?

Ei, õde on ka.

Noorem, vanem?

Õde on umbes kaks aastat noorem. Lahkus Eestist koos abikaasaga aastal 1980. Ta elab tänase päevani Ameerika Ühendriikides.

Miks ta läks?

Raske öelda, miks nad abikaasaga otsustasid minna. Abikaasa perekonnanimi peaks Eesti kuulajatele üldiselt tuttav olema – Puhk ja pojad. See perekond oli Nõukogude võimu poolt väga palju kannatada saanud. Mul on isegi tunne, et pigem oli see võib-olla abikaasa initsiatiiv.

Loomulikult sai see võimalus tekkida tänu minu õele ja tema rahvusele. See oli lühike periood, mil Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel oli saavutatud kokkulepe, et juudi rahvusest inimestel lubati riigist lahkuda. Muidugi lasti välja ainult neid, kes ei olnud seotud mingisuguste saladuste või kinniste ettevõtetega. Neid inimesi, keda välja ei lastud, oli väga palju. Nende saatus oli Nõukogude Liidus erakordselt kurb: töölt nad reeglina vallandati, kuskile mujale neid tööle ei võetud, samal ajal aga riigist lahkuda ei lubatud.

Eestis suhtuti lahkuvatesse inimestesse hoopis teistmoodi. Vahetevahel käisin koos õega tema töökohas Teaduste Akadeemia raamatukogus. Kui inimesed seal teada said, et ta on varsti lahkumas, patsutasid nad talle õlale ja ütlesid: "Õigesti teed!" Nii et meie kogemus Eestis oli vähemalt selle väikese näite põhjal hoopis teistsugune kui Venemaal. Suhtumine neisse, kes lahkusid, oli siin võrreldes Venemaal toimunuga lausa diametraalselt erinev.

1980. aastatel ikkagi suure tuututamisega ei saanud ju ära minna. See info pidi olema väikese ringkonna sees.

Ei, loomulikult sellest kõigepealt ei räägitud. Sa andsid paberid sisse ja kunagi ei teadnud, kas sa selle loa saad või ei saa ning mis siis juhtub, kui sa seda ei saa. Inimesed läksid ju sisuliselt kaks kätt taskus.

Seda tunnet ma mäletan. Mina saatsin nad veel Moskvasse – kaugemale ei saanud. Sõitsime koos, neil oli kolmeaastane poeg. See oli ikka tunne, et nüüd on igaveseks ajaks – et rohkem elus ei kohtu ega näe üksteist.

Aga jumal tänatud, nüüd on kõik muutunud. Õde käis selgi suvel siin, nii et kõik on hoopis teisiti. Lihtsalt distants on natuke pikk: Ameerikast on päris keeruline nii rahaliselt kui ka ajaliselt tulla. Aga muidu probleeme ju ei ole.

Mis teie jaoks muutus pärast seda? Mingid sanktsioonid ju rakendusid ometigi.

Ei, otseselt ei muutunud midagi. Ma mäletan, et õel ja tema perekonnal oli kokkulepe, et isa läheb pensionile ja siis annavad tütar ja tema mees selle avalduse sisse. Selline kokkulepe oli, aga mind see otseselt küll ei puudutanud.

See ei ole mingi saladus, ja selle eest on mind nuheldud, ja paljusid nuheldud, et ma olin komparteis. Ja väga õige: peabki nuhtlema. Võib-olla ma nuhtlen iseennast ka. Aga minu kolm-neli katset sõita külla Soome said alati eitava vastuse.

Õe pärast?

Ma ei tea, kas sellepärast. Keegi mulle seda ei öelnud, õde oli ju Ameerikas. Hea küll, aga kui ta on partei liige, siis usalda seda inimest. Lase siis teda Soome kaheks päevaks, aga näed millegipärast mitte. Nende samade parteiliikmetega on ju kõik väga lihtne, sellepärast nad on ju kõik üks-üheselt kirjas. Aga meil ei ole nimekirju neist, kes olid julgeolekuagendid. Neid me ei tea ja uskuge mind, seal oli tunduvalt rohkem parteituid kui parteilasi. Need ei pakkunud eriti huvi, nendega on kõik selge: nemad peaksid olema punased.

Aajaloolasena ma võin seda kinnitada ja mul vahetevahel on isegi niisugune tunne, et nii hea on ehitada seda lõhet just nimelt selle kuulumise, mitte kuulumise vahel. Kas selle lõhe ehitajate-kaevajate seas pole päris palju neid, kes on huvitatud, et oleks just see lõhe? Et ei hakkaks kuskilt välja tulema mingeid muud andmeid. Me räägime kümnetest tuhandetest inimestest. Nende summaarne arv ei jää kindlasti alla parteiliikmete arvule. Aga see on hoopis teine teema.

NLKP ja teie: miks te astusite?

Me olime naiivsed, väga paljus. Kuuekümnendate lõpu ülikooli komsomolitegelaste loetelu on ju lõputu. Seal olid kõik alates lahkunud Siim Kallasest kuni teisteni, kes on hiljem olnud ja on tänase päevani Eesti ühiskonnas olulistes ametites ning andnud tohutu panuse Eesti riigi taasiseseisvumiseks.

Aga ma ei oska öelda, miks. Niisugune tunne oli. Tšehhi sündmused, midagi oli võimalik muuta, midagi teha, oma arust möllasime seal komsomolis. See on nii lapsik ja naeruväärne, aga nii hästi mäletan, kuidas üliõpilaspäevade ajal istusime minu toas ja mõtlesime loosungeid välja. Minu meelest oli see minu idee panna suvalise aastanumbrid: 1237 ja 1780. Las nad murravad pead. Olime nii uhked, niisugune kaval käik.

Või siis. Noored inimesed abiellusid kiriklikult ja pidid tulema komsomolibüroosse peapesule. Enne, kui nad tulid, siis keegi pidi jooksma kiiruga ostma lilled. Tänapäeval on see naeruväärne, aga siis paistis, et see on mingi tegu. Noore inimesena tegid neid tegusid.

Aga ma ei mäleta ka, et tolleaegsete inimestega, kes tõesti said aru, kes ei olnud nii naiivsed, ma ei mäleta, et meie suhted nendega oleks olnud keerulised. Mina sain suurepäraselt läbi Johnny B. Isotammega. Ei olnud kunagi küsimustki, et ma oleksime barrikaadide eripooltel. Tagantjärgi oleme kõik targad. Loomulikult.

Üks mõte, mis mulle siit joonistus oli, oli jällegi see Eesti erilisus.

No eks Eesti oli ju paljuski eriline. Kui meenutada neid Moskva sõpru, siis nende seas oli paar inimest, kes õppisid konservatooriumis. Hiljem sai üks neist Moskva konservatooriumi – see on maailma tasemel õppeasutus – prorektoriks.

Neil oli seal sõjaline õpe, mis oli ka meil ülikoolis, aga seal oli see tunduvalt olulisem kui viiulimäng. Meil oli samuti sõjaline õpe, aga see oli pigem formaalne. Seal olid inimesed lihtsalt sunnitud konservatooriumi pooleli jätma. Ta tõi konkreetseid näiteid, kuidas inimesi visati konservatooriumist välja, sest nad ei suutnud mingisugust sõjalise õppe riviõppe arvestust ära teha. Meil poleks selline asi kõne allagi tulnud.

Aga need mingid proportsioonid – meil võeti kõike seda ikkagi kergemalt, kui nüüd seda sõna kasutada. Kõik need koosolekud ja muud asjad: oli vaja, tehti ära, ja tehti kiiresti ära.

Jah, oli ka üksikuid inimesi, kes tagusid rusikaga vastu lauda ja ähvardasid imperialiste hävitada, aga see oli pigem erand. Venemaal olid need asjad ilmselt hoopis teistsugused.

Aga partorg oli ka üks kohustus teie nimekirjas?

Ma olen elus täitnud mingisugust korgi-funktsiooni. Ma ei tea isegi, kuidas see nii on läinud. Seda võib ju vaadata õudusega, aga minu juttu võib kinnitada emeriitpiiskop Põder – ta oli minu üliõpilane, mida ma ütlen muidugi uhkusega. "Üliõpilane" võib siin muidugi jutumärkidesse panna.

Ma võin detailides eksida, aga järsku avastati kuskil, et niisuguses õppeasutuses nagu usuteaduse instituut ei ole "punaseid" aineid. Võite ette kujutada, et kui neid ei ole, siis peavad need olema. Seal tekkis paanika: me peame leidma kellegi. Ja mind soovitati.

Nüüd võib nende inimeste käest küsida, kas ma seal nende ajusid pesin. Täpselt sama oli tolleaegse ERKI-ga, tänase Eesti Kunstiakadeemiaga. Tulid mingid kontrollid ja oli vaja õpetada teaduslikku kommunismi ja muid selliseid aineid. Küsige Signe Kivi käest – ta oli ka minu üliõpilane –, mitu loengut meil tegelikult toimus. Ta ütleb kindlasti, et mitte ühtegi. Ja nii me toimetasime.

Sama oli ka ajaloo instituudis. Järjepanu pidi keegi olema. Tagantjärele mõeldes ei olnud mul ilmselt piisavalt selgroogu, oleksin pidanud ütlema: "Ei, mina ei ole." Aga me olime seal järjest kõik. Kuna ma olin partei liige, siis keegi pidi seda rolli täitma. Ja jälle see naiivsus oli kohal.

Kui meenutada neljakümne kirja juhtumit, siis üks selle autoritest, minu hea sõber Rein Ruutsoo, töötas tol ajal ajaloo instituudis. Teda taheti parteist välja visata. Aga mida see tähendas? See ei olnud sugugi nii nagu tänapäeval, et astud Reformierakonnast välja ja lähed Eesti 200 liikmeks. Siin oli olukord natuke teistsugune: parteist väljaheitmine tähendas ikkagi töökohast ilmajäämist ja muudki.

Ja siis võitled palehigis selle nimel, et väljaviskamine asendataks valju noomitusega partei liikmekaardile. Sa saavutad selle ja sul on tunne, et oled midagi suurt saavutanud. Tagantjärele mõeldes oli selles kontekstis muidugi naiivne. Proovige seda tänapäeval kellelegi seletada või küsige, kas see ikka oli nii või ei olnud. Nii et neid näiteid võib tuua lõputult. Ma ei hakka seda eitama – nii see paraku oli. Ja nii see oli.

Olete te rahu teinud sellega? Midagi vist nagu piinab ikka? Või on piinanud?

Ei, siin ei ole mingit rahu tegemist. Mina ju tean, milline ma olin. Elus võib sattud väga erinevatesse rollidesse. Küsimus on, milline sa selles rollis oled. Nõukogude ajal võisid sattuda ka vangivalvuriks, kui sind sõjaväkke võeti. Su vabadus oli ahtake. Aga mida sa siis tegid? Panid talle jalaga või jätsid panemata? Seleta pärast. See kõik on omas ajas ja kontekstis. Nii seda võtta tulekski.

Võin nimetada ka väga sümpaatseid inimesi kõrgemal seisnud partei hierarhiast, kes tulid kaasa ka 40 kirjaga. Mina ju ei otsustanud, kas Ruutsoo visatakse parteist välja või ei. Nemad pidid seda aktsepteerima. Oli neid, kes röökisid su peale nii, et neil olid juuksed vihast pea peal püsti. Nende röökijate seas oli ka teaduste akadeemia liinis inimesi, kes pärast olid igati lugupeetud ja tunnustatud inimesed. See kõik on, nagu on.

Kõik taandub ju lõpuks sellele, milline inimene ühes või teises rollis ollakse.

Nii ta on. Muidugi, inimene on vaba ja on vaba ka neid rolle valima. Keegi ei sundinud ja ega keegi ei saanudki sundida. Aga kuidagi see kokkulepe tekkis.

Teie kõige lähemad on teie kohta öelnud, et olete ääretult hea inimene.

Ma ei tea, mida see tähendab. Kui te nüüd tahate mult raha laenata või... (Naerab.)

Ma ei arva, et see rahale taandub. Aga mida see teie jaoks tähendab?

Loomulikult, see oli ebaõnnestunud nali.

Aga see "headus". See ei ole midagi abstraktset. Kui me räägime inimestest, kurjusest, jne. See oli eksperimendi periood. Kui ma sain mingisuguse sõimukirja, ükskõik mille peale, neid tuleb lõputult...

Tuleb või?

Paratamatult. "Müstilise Venemaa" puhul mõni leiab, et ma kiidan Stalinit liiga palju, kuigi ma olen 30 aastat teinud vastupidist. Ükskõik mida.

Aga ma olen alati kirjutanud, et saame kokku arutame, räägime. Kui tõesti tuleb nii välja, siis ma proovin midagi muuta või teha. Ükskõik, mis valdkonnas. Ja mitte kunagi, mitte keegi ei taha minuga kohtuda. Midagi pole parata. Ega ma väga pikalt seda ei harrastanud. See on nagu tantsupõrandal, et kui saad mitu "ei"-d, siis ei lähe uuesti neidu ju paluma.

Aga ei tasu arvata, et siin ei ole ka omakasupüüdlikku aspekti. Kui sina naeratad, siis reeglina keegi naeratab ka sulle vastu. Ma võin seda eksperimenti isegi praegu korraldada ja ma näen, et teie näkku tuleb naeratus. See on ju parem õhkkond, endal on ju parem olla. Kas mul on siis hea olla, kui ma lähen sõiman? Ma ei tea. Ju siis mõnel inimesel seal sotsiaalmeedia-maailmas hakkab parem.

Vahepeal ma mõtlesin, et ma tahaks kohe konverentsi kokku kutsuda nendest tigedatest inimestest. See oleks niisugune huvitav seltskond. Mis seal siis toimuks? Mind pole mitte ainult huvitanud need inimesed, kelle puhul me võime öelda midagi positiivset, vaid kust see kurjus? Milles on see asi? Mis toimub? See on ju ka huvitav. Mis toimub nende inimeste peades?

Ja me võime minna mööda seda redelit kuni tipuni välja: mis toimub Putini peas? Mis seal toimub, milleks sul on vaja? Ja jällegi üks konkreetne lugu aastast 2014. Üks Venemaa kodanik oli pärast Krimmi nii rahul, nii õnnelik. "Krimm on meie." Ma küsisin ta käest, et kuule, kas sa varem Krimmi ei saanud sõita, sest muidugi said. Kas seal kinnisvara ei saanud osta? Kindlasti oleks saanud. Eesti tuntud korvpallur Tiks omas seal kinnisvara. Aga milles siis on küsimus? Mida see "meie" tähendab? Mis sa paned ta tasku või?

On mingisugune mõtlemine, mis ei ole isegi 19. sajandist, vaid territoorium, pärisorjad... Miks seda kõike vaja, mis toimub inimeste peades? Mööda seda redelit alla poole tulles, nende inimeste juurde, kes elavad meie seas, tekib seesama küsimus. Miks? Mida see sulle annab? Mis sinuga on juhtunud?

Teie poeg Joonatan on öelnud, et teil on eriline võime jääda rahulikuks, mitte kaotada huumorimeelt ja saada kenasti hakkama ka raskemates olukordades?

Ju mu pojal on vilets mälu. Ta ei suuda meenutada, kuidas nad kahe õega kaklesid lakkamatult selle üle, kes kus auto tagaistmel istub. Ma ei ütleks, et ma siis rahu säilitasin. (Naerab.) Väänasin ükskord enda käe välja, kui püüdsin neid sinna taha udida, et kord majja saaks.

Me just rääkisime "räuskamisest". See on vist asjakohane sõna. Muidugi midagi pahandab, midagi teeb nõutuks, millestki ei saa üldse aru. Väga paljus puudutab see ka seda, mis riigis toimub. Miks ei saa midagi teha, kui see on meie oma riik ja kui seda peaks olema nii lihtne teha.

Kas te lähete vahel närvi ka? Või panete lihtsalt raadio või raamatu kinni?

Iga inimene läheb närvi. See on meile antud. Küsimus on, kuidas me närvi läheme. Kas loobime asju või mida me teeme. Aga muidugi lähen närvi. Kõik inimlik on inimesele omane.

Mis te siis teete? Kunagi 1930. aastatel jagati toonastest ajakirjades naistele nõu, et kui tuju on väga paha, siis mine haki köögis vorsti.

Ma ei ole sel puhul vorsti hakkinud, aga midagi köögis toimetada kindlasti aitab. Just nimelt tulebki tegeleda mitte selle asjaga, mis sind närvi ajas, vaid püüda leida midagi muud, mille puhul on enam-vähem kindel, et see sind närvi ei aja.

Sport selleks ei kõlba, sellepärast et reeglitesse me neutraalselt suhtuda ei suuda. Nii et sa oled närvis ja mõtled, et hakkad korvpalli vaatama, ja siis sinu lemmikmeeskond kaotab – tulemus on, et sa oled veel rohkem närvis. (Naerab.) Nii et seda ei ole ka vaja teha.

Aga niisugused neutraalsed tegevused on väga õiged. Koogi valmistamine, sest seal on vähemalt tund aega niisugune periood, kus sa veel tulemust ei näe ja ei ole ka võimalik, et see ebaõnnestub.

Aga reeglina inimesed, kui neil on halb olla, siis tõstavad telefonitoru ja helistavad kellelegi ning ajavad tema tuju ka ära, et siis on nagu natuke parem olla. Ja ilmselt ka need kommentaarid on enam-vähem sellised, et kui on endal halb olla, siis püüad teisel ka tuju ära rikkuda, siis nagu hakkaks parem.

See on enesepettus, see on iseendale sügavama augu kaevamine. Sealt on pärast võimatu välja ronida.

Teie abikaasa on öelnud, et te olete kuidagi väga leebelt, teile omaselt heatahtlikult, aga kindlalt tema köögist välja tõrjunud. Mis te teete seal köögis?

Need on ju perioodid, vahetuvad. Üks aeg oli, kus ma tegin kooke. Osalesin isegi mitte oma nime all ühes koogitegijate foorumis, vist nimetatakse seda nii. Minu meelest olin ma seal Mari-Liis. Võib-olla ei olnud ka. Ei ole vaja kõiki saladusi reeta. Aga kooke ma teen tänase päevani.

Milliseid kooke?

Viimasel ajal on just ploomid valmis saanud, nii et olen hakanud tegema päris palju ploomikooke. Päris lihtsad retseptid, ei viitsi kaua mängida, aga erinevaid.

Kohupiima ja kardemoni kasutate?

Kardemoni ei kasuta, kohupiima kasutan päris palju, kodujuustu kasutan. Sõltuvalt ajast. Aga aega ka ei ole. See on jälle niisugune enesepettus, et aega ei ole. Aega tegelikult on, ju siis ei viitsi, aga siis ütled alati, et aega ei ole. Aga igasugused ahjuroad on mu lemmikud, väga paljuski seetõttu, et sa lükkad ahju ja siis ei pea seal pliidi juures seisma.

Paar aastat tagasi ma avastasin, et ma kuulan ju paratamatult, kuna ma nende vene asjadega tegelen, teatud kommentaare inimestelt, keda ma usaldan, kes orienteeruvad. Kui inimene räägib Iraanist, olles eelnevalt seal kümneid aastaid elanud, olnud seal diplomaat ja valdab kohalikke keeli, jälgib pidevalt nende raadiojaama, raadioülekandeid ja on ka poliitiliselt õigetel seisukohtadel emigreerinud Venemaalt, siis ma neid inimesi kuulan.

Aga järsku ma taipasin, et miks ma siis ei too oma telefoni või raadioaparaati kööki, et kuulata seda samal ajal, kui ma valmistan ahju- või muud rooga. Ma olin nii õnnelik, et ma olin võitnud vähemalt paar tundi päevas aega. See oli rõõmustav.

Kas teie toit ja toiduained peavad olemas koššer?

Ei, loomulikult mitte.

Mida see koššer üldse tähendab?

See tähendabki kinnipidamist nendest keeldudest, mis on usklikele inimestele ette nähtud. Kõigepealt, ja see ei ole minu jaoks kaugeltki esmapõhjus, on seda Eestis kindlasti keeruline väga tõsiselt teha. On inimesi, kes sellega ka hakkama saavad.

Minu meelest meil koššerpoode ei ole, erinevalt Euroopa suurlinnadest, rääkimata Ameerika Ühendriikidest. Kusjuures vähemalt minu kogemus Ühendriikidest ütleb, et seal käisid ostlemas väga paljud mittejuudid, sellepärast et toit on väga puhtalt valmistatud, teatud reeglitest kinni pidades.

Minu meelest isegi üks meie kalatööstus kunagi sai selle loa viia välja Iisraeli ja siis, kuna seal oli koššer-märk, siis vastavad inimesed käisid siin ja uurisid, kuidas seda kõike toodetakse ja nii edasi.

Teiseks lihtsalt kogu kombestik ja kõik see muu. Olen ma ju Eesti Vabariigi kodanik ja kasutades seda normaalselt inimlik väljendit, olen ma eestlane ja seega söön ma suurima hea meelega sealiha hapukapsaga. Jõulude ajal heinas ma siiski ei püherda. (Naerab.)

Aga teil on jõulud?

Loomulikult. Aga see ei tähenda, et me ei pea kinni või ignoreerime lõplikult teatud või elementaarseid juudipühasid, kui nad kuskil on. Aga ma ei ela sellele.

Täpselt samuti nagu ikkagi suur vähemus Eesti inimestest peavad ju kõikidest kommetest kinni. Me oleme lõputult kuulnud, et "kirikus käin ma jõulude ajal". Mu paar aastat tagasi lahkunud ämm käis sügavas vanuses ikka pühapäeviti Toomkirikus. Mina teda autoga viisin ja tõin ning võin kinnitada, et pühapäeviti, kui seal kümme-viisteist inimest oli, siis on hästi.

Juut saab olla ema liini pidi?

Ema poolt ma enam-vähem teen veel seda liikumissuunda. Vana-vana-vanaema või vana-vana-vanaisa – nemad tulid kuskilt Kuramaalt.

Aga minu isa on sündinud Narvas, nad olid Narvas – ja vot see pere oligi kuidagi niimoodi, et pooled olid Eestimaa kubermangus ja pooled seal Peterburi kandis. Kui tekkis piir, siis jäigi kuidagi isapoolne suguvõsa siia ja osa sellest isapoolsest suguvõsast jäi sinna. Mõned represseeriti seal 1937. aastal, mõned olid elus. Nii et nendega oli mingi kontakt ja sai külas käidud.

Veel kuskil seal kümmekond aastat tagasi oli üks sama perekonnanime kandev inimene Ermitaaži arheoloogiamuuseumi direktor ja tal ma käisin külas. See oli väga huvitav, ikkagi erialaselt lähedased inimesed. Tänapäeval isapoolsete suguvõsaga suhtlust pole. Emapoolseid pole ka praktiliselt kedagi.

Aga heebrea keel on teile tuttav?

Ei, kus ta tuttav on. Paar lauset tean ja vahel, kui Mustonen vastu tuleb – kuna tema abikaasa on seal saadik olnud –, siis vahetame need paar lauset. Ja see on väga ohtlik, sest ilmselt jääb talle niisugune tunne, et ma valdan heebrea keelt vabalt. Tegelikult piirdub kõik nelja lausega. Siis pean tegema näo, et mul on väga kiire ja pean kuskile edasi minema. Sest muidu võib-olla hakkab ta pikalt rääkima.

Saksa keelega on sama asi. Oled kuskil, küsid kelleltki väga soravas saksa keeles teed ja siis hakkab inimene sulle pikalt seletama. Nii et tuleb ikka küsida suure aktsendiga – siis seletab inimene sulle aeglaselt ja rahulikult ning vehib kätega, kuhu sa minema pead.

 Ei ole olnud huvi seda selgeks õppida?

Ei ole. Ma olen kunagi olnud Iisraelis ühe grupiga ja see oli üldse üks niisugune esimene reis, mis siit Eestist organiseeriti. See oli aasta 1990 või midagi niisugust – ta oli veel formaalselt Nõukogude Liit, aga juba pääses liikuma. See oli niisugune noortegrupp, mina olin niivõrd-kuivõrd noor, aga seal oli nädal aega heebrea keele tunde. Midagi on sealt meelde jäänud, aga kui sa hiljem sellega ei tegelenud, siis on see kõik kaduma läinud.

Kuna see temaatika juba tõstatus, siis minu onu – isa vanem vend – lahkus Eestist 1936. aastal ja läks tolleaegsesse Palestiinasse. Seal üleval on Gineereti järv, kus Jeesus kala jagas, ja kogu see kant. See on Süüria vastas. Ma käisin tal külas. Sein vastu mäge, mis tol ajal oli Süüria, oli ilma akendeta ja niisugune kaks-kolm meetrit paks. Sellepärast et kui mäe peal oli igav, siis lihtsalt sealt paugutati. Nii et seal ma olen tal külas käinud, isegi kaks korda.

See on midagi, millest sa lapsena aru ei saa. Kedagi narritakse sellepärast, et tal on prillid, kedagi sellepärast, et ta on võib-olla korpulentsem või paksem, ja öeldakse tema kohta midagi. Aga kui sind narritakse sellepärast, et sa oled juut, siis sa ei saa üldse aru, mis see on. See tekitab segadust. Sa oled naeruväärne või narritav, aga kui oled paks, siis sa võid hakata vähem sööma. Kui sind narritakse sellepärast, et sul on prillid, siis võib ju prillid ära võtta ja läätsed panna. Aga siin sa nagu ei oska midagi teha. No mida ma saan teha? Mina vaatan peeglisse ja näen välja enam-vähem nii nagu kõik teised. Prille tol ajal ei olnud ja paks ka ei olnud. Aga millegipärast kellegi jaoks oli see midagi, mille pärast narrida.

Ja mul on isegi meeles üks niisugune alatu episood. See oli Valkla pioneerilaagris. Üks poiss, igatahes, narris mind lakkamatult. Mäletan seda siiani, see oli nii ebameeldiv. Ma jäin sinna kaheks vahetuseks. Järgmises vahetuses tulid kohale minu head sõbrad, kaks venda – tuntud dirigendi Ratassepa pojad. Nad olid minu naabrid ja sellest narrijast paeaegu kaks pead pikemad.

Siis oli see poiss mulle järsku nii suur sõber. Isegi esimene vahetus ei oleks mulle seda võib-olla nii meelde jätnud – ikka on elus igasuguseid asju juhtunud. Aga just see teine vahetus jäi meelde: kuidas kõik muutus. See ei olnud isegi midagi, mis tema seest tuli. Aga kui ta nägi neid kahte suuremat poissi, temast tugevamat, et nad on minu sõbrad, siis kohe muutus kõik. Ja oleks ta siis neutraalseks muutunud. Ei: ta oli ülimalt sõbralik. Paremat sõpra kui mina tal enam ei olnud.

Kas te jätkuvalt ärkate hommikul kell neli?

Ma ei ole kunagi ärganud hommikul kell neli. Vot see ongi see, kuidas hakkavad need kuulujutud levima. Ei, ei ole ärganud ega ärka. Võib-olla ülikooli ajal – ma isegi arvan, et tean, kust see lugu võib pärineda –, sest ma olen tõesti pigem varajane. Ainus põhjus kell neli hommikul ärgata võis olla ülikooli ajal, enne eksameid. Läksin vara magama ja õppisin hommikuti.

Reeglina oli nii, et kell üksteist kuulasin BBC uudised ära. See oli nagu aamen kirikus. Eksamite ajal võib-olla isegi varem. Siit tuleb jällegi üks emotsioon, et mõne kursusekaaslasega ei kohtunud pikalt, nädalaid, sest tal oli teine režiim. Tema õppis hilja õhtul ja magas hommikul kaua, nii et kuidagi meie teed ei ristunud.

Aga muidu ärkan ikka normaalsel ajal.

Te olete ERKI-s või EKA-s loenguid pidanud. Milline kunstivorm teil endal kõige paremini välja tuleb? Oskate te joonistada? Fotosid teha?

Ma olen natukene ikka maalinud ja teinud üht-teist. Üks näitus on isegi kunagi olnud.

Mis seal näitusel oli?

Seal olid pildid. Igasugused huvitavad pildid. Nii akvarellid kui ka õlimaalid. Nad olid enam-vähem sama vallatud nagu me praegu oleme. Viimasel ajal ma kirjutan, kuna ma ajalootekste ei viitsi enam kirjutada. Räägin neist asjadest nii palju. Nüüd on juba järjekordne raamat ilmunud.

Mis seal raamatus on?

Esimene raamat oli "Elulugu. Kaks esimest nädalat". Mõned inimesed olid muidugi natukene nördinud, et seal ei olnud eriti midagi, mis puudutab elu lugu pärast teist nädalat. Mõned inimesed oli väga üllatunud, et ma nii hästi mäletan, mis esimesel nädalal sünnitusmajas toimus.

Teine raamat kandis pealkirja "Onu Moritza sõnaraamat". Onu Moritz, kes minu jaoks kirjutas sõnaraamatu, seletas neid sõnu. Ja nüüd ma avaldasin "Onu Moritza mälestused muutmata kujul". Tema meenutab igasuguseid asju, mina lihtsalt vahendan. Vahepeal läheb lugu päris kriminaalseks.

Onu Moritza, täpsustage nüüd, on päriselt olemas või on see teie peegelpilt?

Kõik, mis jõuab raamatute, suvaliste raamatute lehekülgedele, on tegelikult olnud päriselt olemas. Millisel viisil ja kuidas, on omaette küsimus.

Jah, minu vanemate tutvusringkonnas oli üks onu Moritzs. Aga kas sellel onu Moritzal on mingisugune seos selle onu Moritzaga, selles ma siiralt kahtlen. Aga mingi impulss sealt ilmselt tuli, sest miks ta ei ole onu Vello? Eks. Ta ei ole onu Jüri ega onu Sebastian, vaid on onu Moritz. Ju siis millegipärast on.

Aga millegipärast on ta minuga väga sarnane ja see mind isegi häirib, sest mingid asjad nagu tuletavad mind meelde. Inimestena oleme ju ikka sarnased.

Mulle tundub, et Moritz oleks sobinud teie eesnimeks niisamuti. Olete te "Davidiga" alati rahul olnud?

Ma olen oma nimega rahul. Ainuüksi seetõttu, et see on minu vanaisa nimi. Minu vanaisa, kes tapeti koos kahe alaealise lapse ja vanaemaga 1941. aastal. Tema auks on mulle see nimi pandud.

Mis teil tuju heaks teeb?

Needsamad asjad, mida me praegu tegime – suhtlus inimestega, loomulikult, ja veel ka mingi professionaalsus.

Valdkonnad, milles ma ise absoluutselt ei orienteeru, aga vaatad mingisuguses telekanalis baleriini ja mõtled: vau, kuidas on see võimalik? Või tsirkuseartisti, lauljat, ükskõik keda. See on midagi, mis on rabav. Aga neid inimesi on vähe.

Me ei puudutanud seda haridustemaatikat, aga selle puhul on ju ka määrav ainult õpetaja. Kõik see, kas me paneme hindeid või ei pane, kas me hindame sõnade, lausete või numbritega – see kõik on absoluutselt teisejärguline.

Aga siis tulebki küsida: palju Eestis on geniaalseid viiuldajaid? Võib-olla viis. Aga miks geniaalseid õpetajaid peaks palju olema? Viiest geniaalset viiuldajast võib meile täiesti piisata. Aga õpetajaid oleks vaja sadu, võib-olla tuhandeid. Aga ei ole võimalik. See ongi võtmeküsimus. Me võime neid reforme teha nii palju kui soovime, aga kui me ei saa ega koolita neid inimesi, siis ei ole sellest suurt midagi.

Sest ega keegi ju voodist tõustes – ma pean silmas, tõustes poole aasta vanuselt – ei hakka kohe suurepäraselt viiulit mängima. Seda saab õppida ja seda peab õppima. Sama on ka õpetamisega. Ja see peab sulle pakkuma naudingut. Siis on mingi tulemus.

Mida teie lapsed on teile õpetanud?

Nii palju asju, selle jaoks oleks vaja eraldi jutuajamist. Need on nii väikesed asjad. Nad helistavad mulle. Pojal on küll kombeks alati küsida, miks ma talle pole helistanud. Aga kui palju olen ma ikkagi kuulnud vanemate inimeste kurtmist, et lapsed on kaugeks jäänud. Kui nad sulle pidevalt helistavad, lihtsalt niisama, siis see on märk sellest, et sa oled neile midagi enamat kui formaalne lapsevanem. Sa oled neile lähedane inimene. Võib vahel juhtuda, et lapsevanemad või lapsed ei ole meile enam lähedased. Aga ma tunnen oma lastega seda lähedust ja see on rõõm.

Midagi on õigesti tehtud.

Ma ei tea. Ju siis on. Nende ema on ju varakult lahkunud, jäin nendega päris väikesest east üksinda. Aitajaid ja abistajaid muidugi oli. Eriti minu ema ja laste tädi, aga teatud kellaajast olin ikkagi nendega üksi. See võib-olla liitis kuidagi. Seda liitu ma sellises variandis ei soovita kellelegi, aga nii läks.