"Minu kaitsevahendiks on ainult teadmised, kuidas metsloom võib käituda, kui ta on puuris. Puur tuleb korralikult ära turvata. Päevas on kaks-kolm väljakutset, tööd tuleb aina juurde, viimasel ajal on tulnud lasteaedadesse probleeme, rebasekutsikad on hästi palju lasteaia hoovidesse tunginud, ei oskagi öelda, miks. See on väga suur ohuallikas, kui nad lasteaia hoovi pesitsema on asunud," ütles linnajääger Marko Olop, kes tegeleb linnaloomade päästmisega Tallinnas, Harjumaal ja Pärnumaal.

Peamiselt on linnaelu nautima tulnud rebased, kährikud ja viimasel ajal on linnas kanda kinnitanud ka mägrad. "Me oleme täna palju loomade eluala peale läinud," lisas Olop.

Rebasepuur peab olema võimalikult vähe inimese lõhnaga. "Palja käega ma ei katsu kunagi ühtegi puuri," tõdes Olop. "Liha panen puuri ja ootan kõige paremat."

Kindlasti kõiki loomi ei ole Olop kätte saanud. "Ega ilmaasjata poe rebane ristitud kõige kavalamaks loomaks."

Põdrad ja karud on loomad, keda Olop puuri ei püüa, vaid suunab linnast välja. "Väikeloomad, näiteks nugis, tuleb viia linnast kümne kilomeetri kaugusele. Rebaste puhul võiks see olla 30 kilomeetrit linnast väljas, otsin suuremaid metsamassiive," nentis Olop.

Linnajääger tegeleb ka viga saanud metsloomadega. 2025. aastal juhtus Eesti teedel 3000 liiklusõnnetust, kus üheks osapooleks oli metsloom.

"Inimesed tekitavad loomadele stressi ja loom hakkab otsima endale uut elupaika, uusi teid, kust liikuda. Loomad liiguvad kindlaid radu pidi, mis on sadu aastaid vanad, need on loomade liikumiskoridorid," ütles Eesti jahimeeste seltsi ulukiõnnetuste ekspert Urmas Salmu.

Salmu katsetab ulukireflektoreid, mis hoiab loomad maanteest eemal, kui auto sõidab. "Reflektorist paistev valgus häirib uluki silma, mis saab sähvatuse, mis sunnib looma seisma jääma ja nii kaua, kui valgus teda häirib, loom ei liigu. Kui valgus kaob, saab loom minna oma teed," kirjeldas Salmu.