"Suurkiskjate arvukuse hindamine on võimalik, aga otseselt loomade ülelugemine võimalik ei ole. Enamasti on nad ka öise eluviisiga. Suurulukitest ainuke, keda isendite kaupa üle loetakse, on hallhüljes. See on võimalik kuna nad kevadsuvisel perioodil kogunevad karvavahetusele ja drooni pealt saab neid ükshaaval kokku lugeda," selgitas Keskkonnaagentuuri peaspetsialist ja hundiuurija Peep Männil.

Maismaal elavate metsloomade seiremetoodika põhineb loomade tegevusjälgede lugemisel või siis võetakse mingi rühm või grupp kogu populatsioonist, näiteks poegadega emased, keda on kogu asurkonnas oluliselt vähem ja neid on oluliselt lihtsam kokku lugeda," nentis Männil.

Suurkiskjate ehk hundi, ilvese, karu ja šaakali loendus põhineb vaatlustel. "Tehakse juhuvaatlusi," lisas Männil. "Jahimeestel on juba aastaid kohustus teatud andmeid koguda. Seire on jaotunud kaheks, jahimehed koguvad algandmeid ja keskkonnaagentuur koondab need kokku ja analüüsib läbi."

Osad alad võivad Männili sõnul vaatlustest välja jääda. Näiteks kaitsealadel vaatlusi üldse ei tehta.

Keskkonnagentuur kogub ka ise andmeid, eeskätt puudutab see hunte. "Hundi sigimisvõimekus on hästi kõrge ja see võib aastaga suures ulatuses muutuda. Meil on päris palju rajakaameraid väljas ja tegeleme ka nii hundi kui šaakali peibutamisega," nentis Männil. "Bioakustika on kogu Euroopas põhiline meetod."

"Sõraliste puhul on ka pabulaloendus, mida me ise teeme, samuti talvine jäljeloendus, mida teevad ka jahimehed," lisas Männil.

"Inimest ei himusta Eestis ükski suur metsloom. Suurel metsloomal on hirm inimese ees nii suur, et seda ei juhtu. Meie looduses himustavad inimest ikkagi pisikesed putukad, parmud, puugid ja sääsed," tõi Männil välja. "Emakaru võib poegade kaitseks küll rünnata, siis tasub taanduda. Tavaliselt on need juhtumid nii, et kumbki ei taju teineteise lähedust enne kui distants on üliväike."

Kõige suurema ohuga aeg on varakevad, kui pojad on pisikesed ja ei suuda veel emale järgneda. "Sama võib juhtuda ka metssigadega, ka metssiga võib siis, kui pojad on sünnituspesas, inimest rünnata," nentis Männil. "Üldiselt loomad kuulevad inimese tulekut kaugelt ja pigem liiguvad inimesel juba varakult eest ära."