Aastane Vanessa on sihikindel ja särtsakas noor daam, kes tunneb maailma vastu tohutut huvi. "Me kutsume teda inseneriks. Tehnika ja kõik nupud teda väga köidavad. Ta paneb mööblit kokku. Olenemata sellest, et ta on veel nii väike, tajub ta, kuidas asjad peaksid toimima," ütles Vanessa ema Helis Sepp.

Vanessa sündis koos hemangioomiga, mis on ümber varba. "See on punane sünnimärk. Kirurg andis meile kaks valikut: me ei tee midagi, sest lõigata ei saa, nahka pole kuskilt võtta või siis on ravim, mis peaks hemangioomi kahandama," selgitas Sepp. "Otsustasime ravimi kasuks, läksime haiglasse. Arstid otsustasid, et nad teevad igaks juhuks kõhu ultraheliuuringu, see oli täiesti pooljuhuslik otsus, oli vaba aega, me olime haiglas. Sealt hakkaski kogu trall pihta, maksast avastati metastaasid, siis varises maailm kokku. Neuroblastoom neljas staadium."

Tegutseda tuli ruttu, nädal hiljem oli juba esimene keemiaravi. "Raviplaan on väga jõhker. Üks-kaks aastat võtab aega, enne kui me selle tehtud saame. Sisuliselt on esimene etapp tehtud. Nüüd tulevad tüvirakud, siis tuleb operatsioon, me ei tea, kas ta jääb neerust ilma, meid ootab ees kiiritus, väga palju on ees teadmatust," selgitas Sepp.

Sepa sõnul on lapsed uskumatult sitked. "Vanessa jaoks on kõige raskem palatis kinniolemine. Haiglaruumis midagi eriti teha ei saa. Tal on halb olla, ta lihtsalt nutab, on rahutu, otsib hellust ja lähedust. Me püüamegi elada hetkes. Meie jaoks teeb lihtsamaks see, et me ei näe, et ta oleks haige."