"Lõpetasin Tartu Ülikoolis majandusteaduskonna ja töötasin Eesti Kaubandus-Tööstuskojas. Hea sõber, kes juhtis Ajakirjade Kirjastust otsis endale aga asemikku ja soovitas mind. Tookord ühinesid kaks suurt ajakirjade kirjastust ja mina sattusin sinna keset nende kokkupanekut. Endalegi üllatuseks tegi aga Eesti Meedia ehk Postimehe grupp mulle ettepaneku telejaama Kanal 2 juhtima hakata," meenutas ETV ja ETV2 peatoimetaja Urmas Oru, kuidas telemaailma uksed tema ees avanesid. "Mõtlesin, miks ka mitte, kuigi mul ei ole tele- ega filmialast haridust. Noor inimene on ju ikka väga julge ja veidi hull."

Tänaseks on Oru ligi 25 aastat telemaailmaga seotud olnud, 16 aastat Kanal 2-s ja kaheksa aastat ERR-is, neist viimased kolm ETV ja ETV2 peatoimetajana.

"Tele on tohutult põnev valdkond. Muidugi on vahepeal hetki, kus tekib rutiin ja väsimus, aga just see konkreetne aeg, mil ma ERR-is olen olnud, on osutunud väga väljakutserohkeks. On olnud Covidi kriis, jätkub Ukraina sõda. Kõik need teemad on ETV jaoks väga olulised, kuidas kriisidega toime tulla, kuidas inimesi hoida. Olen tänulik, et just sel ajal siia sattusin. Mine tea, kui mingil rahulikumal ajal oleksin tulnud, võib-olla oleksin ära tüdinenud," tõdes Oru.

"Üsna algul said mingid mõtted vististi õigesti sätitud, just inimeste ja programmi osas. Kui uus inimene tuleb, teeb ta ju mingid oma valikud. Telemajal on nii kohutavalt tihe ajalugu, mis on seintesse sadestunud, alates Valdo Pandist ja siin on tegelikult väga raske midagi muuta," mõtiskles Oru.

Kaheksa aastat tagasi ERR-i tulles jahmataski eelkõige mastaap ja kaasarääkijate rohkus, isegi tagasihoidlikumate teemade koosolekutel osales sageli kuni paarkümmend inimest. "Mõtlesin siis, et see ei ole ju võimalik. Mina tulin erameediast, meie koosolekud toimusid piltlikult öeldes köögis mõne inimesega. Arutati, lepiti kokku ja tehti ära. ERR-is tuli alati kokku suur hulk inimesi, igaühel oma mõtted ja arvamused ning tihtipeale kokkulepeteni ei jõutudki. Nüüdseks on see muutunud, kõik on palju kiirem ja mobiilsem," tõdes Oru.

ETV inimressurss on väga õhukeseks jäänud

Teisalt tunnistab Oru, et praegune hetk on kriiside ja kärbete tõttu juba mõneti üle piiri läinud. "Me oleme ise näidanud, et saame alati hakkama, aga nüüd on see hetk, kus peame tunnistama, et nii enam edasi minna ei saa. Inimeste vähenemine on tulnud ju selle arvelt, et igaüks tegeleb nüüd suurema hulga asjadega, vastutusalad on laienenud. See tähendab, et kõigil napib aega, et üheskoos ideid genereerida, uusi projekte kaaluda, läbi mõelda ja need siis ka ellu viia. Me oleme liiga õhukeseks jäänud," sõnas Oru.

"Meil on seitse-kaheksa inimest erinevates rollides, kes ETV programmi üldisemat suunda ja käekäiku mõjutavad, aga see hulk võiks kindlasti olla suurem. Või õigemini öeldes oleks vaja juurde aega, et tõsta pilk jooksvatelt ja lähiaja projektidelt ning vaadata kaugemale. Palju on ajaga muutunud, aga kas see kõik on juba liiga teise äärmusse läinud, ma ei tea," mõtiskles Oru. "Aga kindlasti ma väga kurvastaksin, kui ETV programm jääks ainult ühe otsustaja pähe, kuidas tema ETV-d näeb, siis oleks väga halvasti."

Tööpäev algab sõimukirjade lugemisega

Eesti Televisiooni puhul ei saa üle ega ümber, et see on kogu rahva kanal ja peaks peegeldama rahva nägemust.

"Me ei saa lähtuda sellest, et mulle meeldib või sulle meeldib, ETV programm on hästi keskpõrandale kokku või külaplats nagu ajakirjanik, meediajuht ja ajakirjandusõppejõud Hagi Šein on öelnud. See peab kõnetama kõiki. Muidugi mingid servad ja kohad jäävad, kus me kompame piire, sest kui üldse piire ei kombataks, poleks ETV-l ei Kreisiraadiot ega Tujurikkujat, aga igapäevane programm peab enam-vähem meeldima suuremale osale inimestest. Me peame alati suutma üldistada ja öelda, miks see just praegu Eesti ühiskonnale on oluline," tõi Oru välja.

Kuna ETV-s toimuv läheb väga paljudele inimestele korda ja paneb südame valutama, on Oru ammu harjunud sellegagi, et tema meilikasti potsatavad aeg-ajalt ka sõimukirjad. "Igal hommikul avan oma postkasti ja loen esimesed neli-viis sõimukirja läbi. Need kirjad on hommikul heaks virgastuseks. Tore, et inimesed kirjutavad."

Kõnesid on aja jooksul küll kõvasti vähemaks jäänud, aga alles on püsihelistajad ja nädalas korra teeb peatoimetajale kõne pensionär Valgamaalt ja kord kuus metsamees Põlvamaalt.

Vana telemaja takistab vahel asju uutmoodi teha

Oru sõnul tunneb ta vahel, et ETV ümber on liiga palju müstifikatsiooni ja aukartust. "Ma arvan, et kõike ei pea nii erakordseks ja suureks mõtlema. See ei ole kosmoseteadus, vaid meie igapäevane töö, mida siin töötavad inimesed oskavad ja tunnevad. Muidugi on see suur vastutus, aga sellega ei saa hulluks minna. Jah, ka mina pean olema valmis nii päeval kui öösel mingeid programmimuudatusi tegema või kusagil mingite probleemide lahendamiseks käe külge panema, aga see ongi minu töö üks osa ja seda ei tasu üle müstifitseerida, et kuidas me töö vastutusrikkusega ikka hakkama saame," tõdes ta.

"Hea oleks, kui me koliksime nüüd kõik uude majja kokku ja raadiost, veebist ning telest saaks ühtne pere. Täna oleme võib-olla jätkuvalt natuke liiga igaüks oma liistude juures. Mõnes asjas on spetsialiseerumine hea, aga ma arvan, et üldiselt on avaram vaade kasulikum. Kuigi oleme tänaseks palju rohkem läbipõimunud kui veel mõne aja eest, kohtab küllap ka ETV-s veel hoiakut, et telet tehakse täpselt nii nagu ennemuiste ja mitte kuidagi teisiti," sõnas Oru. "Ma olen väga tänulik, et meil on üha rohkem inimesi, kes liiguvad erinevate meediumite vahel ja rikastavad sellega kõikide arengut. Aga see, et oleme pillutatud laiali erinevate majade ja erinevate töökeskkondade vahel, takistab siiski vahel edasiminekut. Eriti telemaja käänuliste koridoride ja kohati sammaldunud seinte asemel oleks vaja keskkonda, kus inimesed tunneksid end hästi ja tekiks tunne, et uus sajand on ammu käes."

Televisiooni kadumist või oma senise tähtsuse minetamist Oru ei karda. "Televisiooni kuldaeg on ilmselt enam-vähem kogu aeg, aga üha rohkem on tele jaoks oluline just siin ja praegu tunne. Kõik, mis parasjagu hetkel toimub, spordiülekanded, laulu- ja tantsupidu on kindlasti televisiooni pärusmaa, seal ei asenda televisiooni miski. Veebivaadatavus ei ole teleri vaatamisega võrreldavgi. Kui sul ikkagi on 200 000 inimest korraga teleka ees, on see jätkuvalt väga suur hulk osa ühiskonnast vaatamas sama asja ja sellele üheskoos kaasa elamas."

Vaataja vajab inimest, kes talle usaldusväärse programmi valmis teeb

Mujal maailmas toimuvaid telemaailma arenguid jälgides on Oru saanud kinnitust, et lineaarseid telekanaleid tehakse jätkuvalt juurde, mitte ei loobuta nendest ja ka algselt ainult voogedastusele pühendunud videokeskkonnad loovad klassikalisi teleprogramme. "Järelikult ikka ei ole päris nii, et iga inimene viitsib ise endale mingi tohutu saadete playlisti koostada või lepib masina soovinimekirjadega. Tal on vaja kedagi kindlat ja usaldusväärset, kes teeb valikuid ja koostab tema jaoks programmi. Küllap see on see "miski", kus inimlikud oskused on täna veel üle algoritmide soovitustest. Telekanali peatoimetaja ülesanne ongi see "miski" koos meeskonnaga üles leida ja ära tunda ning vaataja jaoks valmis sättida," toob Oru välja, et üheks tema rolliks on lihtsustada inimeste elu.

Sama kehtib Oru sõnul ju ka uudiste puhul, et võib surfata netis ja lugeda sealt igasuguseid uudiseid, aga hea, kui on keegi, kes teeb juba eos valiku, millised on pärisuudised ja millised võid vabalt tähelepanuta jätta. "Toimetuste osa on siin väga suur, nemad valivad ajarea ja teevad valiku asjadest, mida võiks vaadata. Ka ETV-l läheb hästi just seepärast, et toimetuslikul sisul on väga head ajad ja inimesed usaldavad seda," tõdeb Oru.

Hiljuti avalikustati Kantar Emori poolt läbi viidud uuring, kus selgus, et eestlaste lemmik meediabrändid on jätkuvalt ETV ja ERR ning selline vaatajate usaldus teeb südame väga soojaks. "Võib-olla me ei ole lasknud end liialt eksitada kuskile sohu, oleme jäänud oma liistude juurde ja öelnud, et siit saab kindla teadmise, kuidas maailm käib," tõi Oru välja. "On mingeid asju, just programmi ülesehituse mõttes, mida saab teadmiste-kogemuste põhjal teha nii, et inimesed seda jälgiksid ja saateid vaataksid. Aga sinna, et ETV on eestlaste lemmikbränd, on keerulisem jõuda. See on kõikide nende inimeste ühine panus, kes telemajas 70 aastat tööd on teinud," ütles Oru.

Riske tuleb võtta ja eksimisruumi peab olema

Kui väga suur hulk silmapaare iga päev su tööd jälgib ja hindab, on ka väiksemad ja suuremad skandaalid kergemad tulema.

"ETV torkab aastas silma paar korda mõne skandaaliga, olgu need siis pärisprobleemid või veidi otsitud teemad. Aga tegelikult oleme ikka 365 päeva aastas asjalik ja tore vaatamine ning sellest ka see kõrge usaldus ja lemmikbrändi staatus. Olen käinud mitu korda nõukogu ees rääkimas, kuidas me programmi teeme ja öelnud, et see ongi kõige tähtsam, et me ei lõpeta kunagi õppimist. Keegi ei ole kunagi kaitstud mingite vigade eest, neid juhtub ikka, on tehnilised apsud, on nüansse valikutes, aga kui sa neid kartma hakkad, siis on küll kõik," nentis Oru.

"Kui hakkad ETV-d tegema kellast kellani ja mõtled, peaasi, et õhtusse saaks, siis on jama. Sa pead ikkagi vahel riske võtma ja mõne asja puhul polegi nagu riski, aga no läheb halvasti. Sellest tuleb järeldused teha ja edasi minna," toob Oru välja olulisima õppetunni, mida ta pikkade telemaailmas töötatud aastate jooksul kõrva taha on pannud. "Eksimisruumi peab olema ja õppimist ei tohi kunagi lõpetada. Igal hommikul pead tulema siia tundega, et jah, ma tahan täna õppida, midagi teistmoodi teha."