"Kuna ma olen enne olnud ka koolijuht, olen näinud igasuguseid lähenemisi. Kui tuleb lapsevanem, kes trambib jalgu ja ütleb, et tema last on vaja eriliselt kohelda, siis on midagi juba halvasti läinud. Kooli juhtides oli minu juhtmõte see, nagu ütleb Aafrika vanasõna, et lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla," ütles Rajaleidja keskuse juht Raul Kadast. "Kui lapsevanem on jõudnud juba sellesse staadiumi, et tuleb jalgu trampides midagi nõudma, tähendab see, et eelnev suhtlus on läinud metsa, ta on närvis, sest teda pole ära kuulatud ja ta pole saanud seda abi, mida tal on vaja."

Kadasti sõnul on see koht, kus tuleb aeg maha võtta ja välja selgitada, mis on tegelik probleem.

"Minu laps alustas kooliteed siis, kui oli esimene koroona-aasta ja mul oli lapsevanemana väga hea võimalus oma last õpilasena tundma õppida. Nägin ära, mis tema puhul töötas ja mis mitte," meenutas lapsevanem Triin Oldekop.

Kui lapsed läksid kooli tagasi, läks Oldekop klassijuhatajaga rääkima, et kui tema lapsel jääb mõni töö tegemata, siis las ta teeb need tööd järgi pigem hommikul 15 minutit enne tundide algust kui pärastlõunal. "Sellepärast, et pealelõunal lapse pea lihtsalt ei võta, ta on niivõrd väsinud," nentis Oldekop, kelle laps on nüüdseks jõudnud 7. klassi.

"Nüüd oleme jõudnud olukorda, kus tunnis läheb lapsel igavaks ja ta hakkab pinginaabriga rääkima. Mina olen praegu alustamas õpetajaga seda teed, et anname minu lapsele teistsuguseid ülesandeid. Peaasi, et lapsel oleks huvitav, et tal oleks väljakutse," tõi Oldekop välja.

"Mida rohkem õpetaja lapse kohta teab, seda parem. Ükskõik mis probleemiga on tegemist. Loomulikult on see õpetaja ja kooli jaoks lisatöö, aga nii palju kui võimalik, peaksime püüdma õppetingimusi kohandada, et kõik saaksid õppida," tõi Kadast välja.

"Mõistlikkuse piir on osalt ka selles otsuses, kuhu kooli ja mis tingimustesse ma lapse üleüldse õppima panen. Algklassides on ette nähtud kodukohale lähedane kool, aga gümnaasiumis võib vabalt valida, kus koolis õppida," sõnas Kadast. "Ma ei tea ühtegi maakonda, kus oleks ainult üks kool."

See on Oldekopi sõnul lapsevanema vastutus, et kui laps ei söö koolitoitu, siis panna lapsele toit kaasa, mida ta sööb.

"Lapsevanemana võiks pöörduda oma klassijuhataja poole iga väikese tähelepaneku ja märkamisega, rääkida ka rõõmust, mitte ainult muredest. Näiteks sellest, et sel nädalal oli lapsel hullult lahe ainetund, mis talle väga meeldis ja millest ta oli väga haaratud," ütles Oldekop. "Siis ei ole seda mainet, et ma olen see virisev lapsevanem. Ma ei tea õpetaja võimalusi ega ka seda, milliseid lisaülesandeid lapsele matemaatikas pakkuda. Selleks mul ongi vaja õpetajaga luua suhe, et seda arutada."

Rajaleidjas on nelja erineva valdkonna spetsialistid, kes tutvuvad sellega, kuidas lapsel koolis on läinud ja annavad oma eksperthinnangu, kuidas last aidata, et tal oleks võimalik õppida. "Ükskõik mis probleem see on, kas tervisehäda või mõni füüsiline häire, et ta ei suuda mingit toitu süüa, lõpetades sellega, et lapsel on kõnehäire," selgitas Kadast.