Esimesel kahel päeval, 17. ja 18. septembril 1976 toimusid eelvoorud, 19. septembril Viljandi lauluväljakul lõppkontsert. Esinesid ansamblid Psycho, Fix, Teravik, Suuk, aga ka Ruja koos kitarrist Jaanus Nõgistoga.

Ruja oli tol ajal veel Noorsooteatri ansambel. "Mängisime seal sadu kordi etendusprotsesse, seega olime hästi kokku harjutanud ja mänginud seltskond. Aga siis me otsustasime Margus Kappeliga, et hakkame oma muusikat tegema ja oma "protsessi" üles ehitama. Viljandi festival oligi esimene, kus Ruja selle ambitsiooniga välja tuli," meenutas Nõgisto.

"Paraku ei saanud Urmas Alender lõppkontserdil laulda. Ma ei tea mis pidi, aga kuidagi ristusid teed Peeter Volkonskiga, kes oli nõus teda asendama. Tollel ajal muretses Alender väga, et talle ei jää kõik tekstid pähe ja laotas need enda ette põrandale. Peeter tuli laulis oma asjad ära, ei mingeid pabereid, temaga tehti Nõmme kultuurimajas ainult üks proov, aga ta laulis täiesti peast ja õigesti kõik," rääkis Nõgisto, kes jagas lava veel basskitarrist Tiit Haagmaga ja trummar Gunnar Grapsiga.

"See oli Gunnar Grapsi esimene kontsert Ruja trummarina. Andrus Vaht ütles oma koha üles, sest ta hakkas mängima Estonia teatriorkestris ja meie pilgud pöördusid kohe Gunnari poole. Gunnar oli just lõpetanud katsetuse käivitada pärast Ornamenti ühte teist bändi ja ta oli kohe nõus," selgitas Nõgisto.

"Pärast Viljandit ta mängis meiega veel umbes kuus kontserti Tallinnas ja Tartus ja mujal. Siis ta hakkas tegema seda, mis temale oluline on ja kus tema sai särada ehk oma Magnetic Bandi. Ruja tuuritas ka hiljem koos Magnetic Bandiga," lisas ta.

Tegu ei olnud täiesti tänases mõistes festivaliga. Kohal oli ka žürii, kes jagas välja preemiaid ja kellele pidid kõik bändid esitama ka kohustuslikku laulu, milleks oli "Puhkus Viljandis".

"Vaevalt, et me kategooriliselt keeldusime, aga me ei oleks seda teinud niikuinii, sest see ei kuulunud meie ülbuse, tolleaegse maailmanägemuse ja -kontseptsiooni hulka. Meil oli täiesti ükskõik, mida teised teevad või mida keegi nõuab. Mängisime seda, mida meie tahtsime ja tegime seda ka aastaid hiljem," märkis Nõgisto.

"Sellist absurdsust tuli palju ette, kui mitmesugused "võimud", kultuurivalitsused ja -komiteed üritasid dikteerida, mis on viisakas, kuidas peab riides käima ja mida peab laulma. Juba tolleaegsele rokiseltskonnale oli see täiesti ükskõik. Selle üle pigem irvitati või siis keerati see kohustuslik pool groteskiks."

"Rujal õnnestus sellest kõigest kuidagi kõrvale hiilida. Meil ei olnud sellist peremeest. Küll me olime teatriansambel, küll me olime Kalevi jahtklubi ansambel. Meile ei pääsenud naljalt ligi, sest me ei suhelnud ametliku poolega. Selle tõttu natukene ka vedas," nentis Nõgisto.

Kohustusliku laulu esitamata jätmise nahka läks ka Viljandis parima bändi tiitli võitmine. "Ega teise bändiliikme sisse lõplikult ei näe, aga minule pole see kunagi tähtis olnud. Seda muusikat oleksime mänginud nii või teisiti. Nägime Viljandi festivali stardivõimalust, proovida korraks paikapidavust suure publiku peal ja tolle aja mõõtkavas see minu arvates õnnestus," leidis muusik.

"Põhimõtteliselt alustasime nagu uut Ruja. Kuigi me ei vastandanud ennast kunagi Rein Rannapi poolt tehtule, mängisime ka mitmeid Rannapi lugusid. Tolleaegne ambitsiooni oli lihtsalt suurem. Praegu nimetatakse seda progeks, meie ei osanud seda niimoodi defineerida. Aga sinna kanti: suurte vormide ja keerukama helikeele poole me püüdlesime. See võis ka viga olla. Ehk oleks pidanud vastupidi lajatama rohkem. Kes seda ümber teeb? Popmuusika on ajalik kunst ja seda, mis meile tol ajal tähtis tundus, üritasime sajaprotsendiliselt realiseerida," tõdes Nõgisto.

Nõgisto mäletab, et kontsertidel oli väga palju rahvast üle terve Nõukogude Liidu. "Seal oli lätlasi, leedulasi, Moskvast ja Peterburist kohale sõitnud hipisid, kes nägid välja sellised, nagu ma kujutan ette võis välja näha Woodstocki festivali seltskond. Kui laval ikka lajatati, siis oli õhkkond hüsteeriline ja see meile muidugi meeldis," märkis kitarrist.