"Hetkel ei saagi me koos midagi teha, sest haigus ei luba meil väljas käia, ei või hüpata, joosta, aktiivseid tegevusi teha, aga talle just meeldib aktiivne olla," ütles Elly ema Erle Teksel.

"Haiglas ütleb Elly arstidele, kuidas rohtu panna ja mida teha," muheles Elly isa Erol Teksel. "Süstal peab olema sinise otsaga, aga arstid juba teavad seda. Elly tahab ise plaastreid pealt ära võtta ja ta ütles, et tahab ise ka arstiks saada."

"Ma ei kahtlustanud mitte midagi, Elly käis laupäeval sünnipäeval ja pühapäeval ärkas kõrge palavikuga, aga palavik alla ei läinud. Issi tuli koju ja ütles, et lähme homme kiirabisse. Läksimegi, seal võeti verd ja kohe öeldi, et veri on suhteliselt halb. Järgmisel hetkel tuli õde ja ütles, et lähete Tartusse. Ma ei tea miks, aga ma küsisin kohe, et kas lapsel on verevähk," meenutas ema Erle.

Elly isa Eroli sõnul ei tahtnud nad alguses seda uskuda, küsis mitu korda üle ja kohe tekkis küsimus, et miks minu lapsel. "Püüdsin halbu mõtteid blokeerida. Tartusse sõites mõtlesin terve tee, et miks selline asi juhtus. Psühhiaatriga rääkimine aitas palju. Tema ütles, et me ei saa kunagi teada, miks just minu laps," ütles isa Erol.

"Esimene tagasilöök oli, kui rohu vastu allergia tekkis. Silmad läksid pahupidi, laps läkski kooma," meenutas ema Erle hirmsat hetke.

"Jooksin koridori peale arsti kutsuma ja nägin, kuidas last elustati. Mind enam sinna tagasi ei lastud, aga siis ma kuulsin lapse häält. Ma varisesin kokku," meenutas isa Erol.

Ema Erle sõnul annab neile jõudu mõte, et kõik saab korda. "Algusest saadik oleme selle mõttega olnud."

"Oluline on teiste inimestega rääkimine, paljud kardavad küsida. Ei ole vaja häbeneda, sellega peab edasi elama. Paljudel on veel raskem olukord, kui meie lapsel. Aga see on meeletu, kui palju lapsi on vähihaiged."