Nelja-aastane Rasmus on väike rõõmsameelne vigurivänt, kes ei püsi pudeliski paigal. Eelmise aasta kevadel hakkas aga särtsu täis põnn kurtma kõhuvalu, mis ei tahtnud üle minna.

"30. aprillil läksin Rasmusele lasteaeda järgi ja õpetaja rääkis, et Rasmus ei olnud üldse tema ise, oli väsinud ja loid. Rasmus ütles, et tal on kaenlaaugus valus. Vaatasin ja tal oligi lümfisõlm paistes. Läksime EMO-sse ja sinna me jäimegi," meenutas tol hetkel kolmeaastase Rasmuse ema Siiri Saar kohutavat päeva.

Rasmusele tehti haiglas kohe uuringud, mille vastused võtsid emal jalad alt. "Vastus oligi, et tal on anaplastiline suurrakuline lümfoom. Arstid rääkisid, et 80 protsenti lastest saavad täiesti terveks ja mina haakusin kohe selle külge, et meie oleme see 80 protsenti, mingit muud varianti ei ole."

Kahel korral poetas Siiri ka mõned pisarad, aga ma teadsin, et kui mina olen stressis, on ka laps stressis.

Rasmus koos emaga moodustasid haiguse vastu positiivsusest pakatava ühisrinde. "Võeti luuüdi proov, lümfisõlmest võeti proov ja ravi hakkas pihta. Pärast kolmandat keemiaravi, kui uus MRT tehti, oli kasvaja juba kadunud."

Pärast teist keemiaravi kuuri kaotas Rasmus juuksed. "Haiglas ajasime pea kiilaks. Siis pani ta päikeseprillid ette ja me naersime, et ta on nagu Vin Diesel, ainult et miniversioon," muheles Siiri.

"Laste isa oli selle koha pealt natuke negatiivsem, et äkki Rasmus kuulub selle 20 protsendi hulka, ja ma ütlesin talle, et hoia see endale, mina ei taha seda kuulda," meenutas Siiri.

Rasmuse vaimu aitab üleval hoida ka suur vend Roger.

Korra kuus peab Rasmus arsti juures kontrollis käima. "Siiamaani on kõik kenasti, raviefekt toimib ja ma loodan, et jääbki toimima," ütles Siiri.

***

Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liitu saab toetada nii saate ajal kui aastaringselt annetustelefonidele helistades:

9002150 (annetuse suurus 5 eurot)
9002110 (annetuse suurus 10 eurot)
9002125 (annetuse suurus 25 eurot)