"Ma sain aru, et see lõputu virvarr ühest lennujaamast ja ühest vaksalist teise, ühest spordihallist ja ühest külmast hotellist teise ei ole minu elu. Ma sain aru, et minu publik on Eesti publik. Ma tahan esineda Eesti publikule, omadele inimestele," rääkis Linna Raadio 2 saates "Tereheadaega".

"Minus ei ole superstaari. Minus ei ole seda ambitsiooni kunagi olnud, et lähen ja hakkan laulma ja orkester on kuskil lava sügavuses. Ei, mul ei ole seda tunnet ja tahtmist olnud mitte kunagi. Ma sain aru, et see ratas on minu jaoks ära pöörelnud ja kui ma sinna tiirlema jään, siis ma olengi nagu orav rattas – täiesti mõttetu, mul ei ole enam vaimu, mul ei ole tahtmist midagi uut teha," lisas Linna, kelle viimane esinemine Apelsiniga toimus 1980. aasta olümpiamängudel.

Ta märkis, et kontsertide graafik oli nii tihe, et bändiliikmed tüdinesid ka üksteisest ära.

"Meil ei olnud jõudu reisidevahelisel perioodil aktiivselt proovi teha, salvestada uusi lugusid, nagu me olime harjunud tegema. Reisiväsimus oli nii suur, et me ei tahtnud üksteist nähagi ega mitte midagi kuulda. Saime teada, et Moskva rong läheb kolmapäeval see kell ja siis me nägime. Tagasi tulles vahepeal ei toimunud mitte midagi," sõnas Linna.

Ta lisas, et ansamblist lahkumine oli kindlasti õige otsus, ent bändiga koos veedetud aegadele mõtleb ta endiselt sooja südamega.

"Me olime kõik noored ja oli vaimustus sellest, mida me tegime. See kõik oli tõesti nii pöörane, et me tegime peaaegu iga päev proovi," meenutas Linna bändi algusaegu.