1996. aastal hukkus Eesti teedel 213 inimest. Neist kaheksa 11. oktoobril Jõgevamaal Sõõru-Nõva tee kolmandal kilomeetril, kui Pala koolibuss põrkas kokku sadulveokiga.

1996. aastal käis Pala põhikooli 6. klassis teiste seas ka Tiina. "Ema oli mul samas koolis õpetaja. Meie klassis oli 12 õpilast," meenutas Tiina.

11. oktoobril oli koolis suur väljasõit. "See oli meie iga-aastane traditsiooniline orienteerumine, kus me klassidega läksime Sõõru metsa, seal olid kontrollpunktid, meil olid ülesanded, nautisime loodust, ilusat ilma ja sealt me siis tagasiteel olime. Õpetajad, kes meie huvitegevust korraldasid, viisid meid väga palju loodusesse," sõnas Tiina.

"Ma mäletan sellest õnnetusest kõike. Ma ei tahtnud mäletada, aga hakkasin sellega tegelema uuesti viis aastat tagasi, kui sain aru, et mäletan sellest liiga palju. See tekitab vahepeal natuke keerulisi reaktsioone ja takistas mu igapäevaelu rahulikku rütmi."

Tiina meenutab traagilist päeva. "Enne, kui meie viimasele lastegrupile koolibuss uuesti järele tuli, olime ühel ristmikul, kus olid ägedad liivaliustikud, meil oli lõbus, lapsed naersid. Buss tuli järele, osa õpetajaid olid juba eelnevalt autoga ära läinud. Me alustasime teekonda Sõõru ja Nõva poole. Ühes peatuses lahkus paar last ja ega me väga kaugele sealt enam minna saanudki. Järgmisel hetkel oli kõik läbi," meenutas Tiina, kes mäletab ülitäpselt helisid ja sõidukit, kes neile vastu sõitis.

Äkki bussil enam üht külge ei olnud ja Tiina ei mäleta, et ta oleks valu tundnud, aga verd oli väga palju. "Bussist väljusin ma külje kaudu, mida enam ei olnud. Mul paluti teepervel istuda, aga ma lihtsalt ei saanud, kõike oli ümberringi liiga palju. Mu peas oli mõte, et need kaks last, kes olid just bussipeatuses lahkunud, nende kodud asuvad kuskil lähedal. Ma polnud kunagi enne nende juures käinud, aga ma teadsin, et on vaja abi juurde minna. Ma ei mäleta enam, mitmekesi me bussi juurest ära läksime, aga meiega oli kaasas ka üks vanem tüdruk," selgitas Tiina. "Ma ei tea, kas tegime tookord õigesti või valesti, aga kohale me jõudsime."

Tagantjärele teab Tiina, et võimalusi valesti minna ja metsa ära eksida, oli väga palju. "Kohale jõudes said tüdrukud ja nende ema suure šoki, sest mul oli suur nähtav haav, mis tänasel päeval kvalifitseeruks lõpp-punkti laadsesse vigastusse. Laste ema oskas väga hästi anda esmaabi ja kui kiirabi kohale jõudis, ütles kiirabiarst, et mu nägu on katki nagu kapsaleht."

Haiglas lapiti ta kokku ja ta kartis kohutavalt magama jääda.

"Tööpäev oli läbi ja läksime kõik majast minema, korraga karjutakse mind tagasi, et on laipadega liiklusõnnetus. Kohapeal oli hullumaja. Rahvast oli kohapeal palju. Haavatud, kes olid elus, olid juba kiirabiga ära viidud, meie jõudsime kohale viimastena. Kaheksa olid surnud, need olid eraldi pandud. Tegime ära ka sündmuskoha vaatluse," meenutas Pala õnnetust uurinud Lembitu Vaiknemets, kes saab tänavu 78-aastaseks.

Tookord õnnetusala lintidega ära ei piiratud ja inimesed võisid igale poole vaatama minna ja küsimusi küsida. "Olukord läks päris närviliseks, meile tuldi lausa kallale. Tuli välja, et need on lapsevanemad, kes otsisid oma lapsi taga."

"Tulime just välismaalt ühelt koolituselt ja sain maasekretärilt kõne. See oli päris kole. Lennujaamas oli ka toonane siseminister Märt Rask, kellele andsin info kohe edasi. Operatiivkomisjon oli juba kokku kutsutud," meenutas toonane Jõgeva maavanem Meelis Paavel. "Psühholoogiline nõustamine oli toona veel lapsekingades ja põhines paljuski isiklikel kontaktidel. Minu roll oli üldkoordineerimine."

Tiina mäletab päeva, mil läks pärast õnnetust kooli tagasi. "Minu koolitee läks iga päev seitse kilomeetrit bussiga, juba see oli treening omaette. Oli kordi, kus ma oleksin peaaegu liikuvast bussist maha hüpanud. Ma ei osanud neid tundeid kellelegi kirjeldada. Ühel päeval kutsuti mind õpetajate tuppa, kus oli kirikuõpetaja Eenok Haamer. Tol hetkel ma ei osanud midagi rääkida, see kõik tundus nii absurdne, ma ei olnud võimeline rääkima. Ma ei tegelenud sellega rohkem," meenutas Tiina.

Tiina kiidab oma vanemaid, kes kunagi ei uurinud midagi, aga olid alati valmis kuulama, kui Tiina midagi vajas. "See, et me sellest keskkonnast ära kolisime, aitas mind palju rohkem. Uues keskkonnas oli natuke kergem. Lõbusaid ja rõõmsaid päevi ma enam ei mäletanud. Vahel mulle tundus, et ma olen liiga rõõmus ja see teeb teistele haiget. Isa ikka tähistas seda päeva kui mu sünnipäeva. Me ei teinud suurt pidu, aga seda päeva peeti meeles."

"Ma ütlesin juba siis, et see sadulveokijuht poleks tohtinud kunagi autoroolis olla, sest ta tervislik seisund oli väga kehv. Ta oli hädine pisike mees, kes arvas, et kõik teevad talle liiga," sõnas uurija Vaiknemets.

Tiina tõi välja, et tema isa läks pärast õnnetust õppima teoloogiat ja ta pere on pärast traagilist sündmust tihedalt seotud kirikuga. "Ma ei tea, kust mulle on antud selline ellujäämistahe, aga ilmselt ma otsisin 25 aastat endale mingit muud tegevust, lapsed, pere, abikaasa, et ma ei saanud kunagi pead norgu lasta. Mu vanaema ütles mulle kunagi, et kui elu surub su põlvili, on sul kaks varianti, kas tõused püsti ja astud edasi või jäädki maha. Ma lihtsalt sundisin end edasi elama, sain aru, et mulle on see elu antud, ja ma ei tohi seda raisata. Kirik oli see, mis aitas mul mingitel perioodidel teha juhtunuga rahu, mitte süüdlase otsimine," nentis Tiina.

Tiina jaoks oli 25 aastat hiljem tähtis see, et ta saaks saata oma lapsed paanikata ekskursioonidele ja matkadele. "Et ma suudaksin selle ärevuse maha suruda, sest see halvas kogu mu mõttetöö. Täna, mil ma olen viis aastat selle teemaga tegelenud, võin ma öelda, et mul pole seda ärevust. Jah, see juhtus minuga ja paljude teiste laste ja nende peredega. Ma ei saa teisi kahjuks aidata, aga ma pidin aitama iseennast."