"Meie peres on musikaalseid inimesi küll, aga keegi pole seda seni ametina pidanud. Mu vanaisa mängis trompetit Nõukogude sõjaväe orkestris," ütles ansambli Sibyl Vane laulev kitarrist Helena Randlaht.

Kuna tema ema töötas 1990. aastatel välismaal, elas pere natuke paremini kui tol ajal üldiselt sai elada. "Nägin juba viieaastasena välismaa asju ja ka muusikakanalit MTV."

"Tookord ma muidugi ei mõelnud rokkstaari elu peale. Mängisin Barbie'ga edasi ja mõtlesin, et printsessi elu on see, mis mind ees ootab ja suurena ostan endale lossi. Vanaemaga koos aga kuulasime Kuldset Triot ja Seelikukütte," muheles Randlaht.

Muusikastiili valik tuleb Randlahe arvates sellest, mis instrumendi sa endale leiad. "Kui mina esimest korda kitarri kätte sain, oli mul Nirvana vaimustus ja ka Avril Lavigne ja Pink olid tol ajal rokilikumad," meenutas muusik.

"Ma ei osanud veel väga hästi pilli mängida, aga kui kuulsin Guns N' Roses'i lugu "Civil War" hakkasin ma ka kohe lugusid kirjutama. Mulle tundus, et see on kõige lahedam asi, mida maailmas saab teha. Ma nii väga tahtsin kirjutada lugu, mis on täpselt sama hea kui "Civil War". Ma lausa nutsin, et ei suutnud ise nii head lugu kirjutada," sõnas Randlaht.

Koolis oli Randlaht enda sõnul keskmine õpilane. "Iga laps on tubli ja annab endast igal hetkel parima. Ei ole halbu lapsi, on keskkond, millesse nad ei sobi. Ma arvan, et minu esimestel aastatel koolis inimesed ei mõistnud mind, kuni saabus teismeiga. Ma elasin pigem sissepoole."

Randlaht on proovinud lapsena ka muusikakoolis käia, aga ei leidnud selleks piisavalt motivatsiooni ja ei viitsinud pingutada, gümnaasiumis käis ta muusikakallakuga klassis, kus ta sai ka süvendatud muusikaõpet. "Tundus, et toona olid mõned muud asjad põnevamad. Nooti ikkagi õppisin lugema ja kitarri oskasin ka noodist mängida. Pärast gümnaasiumi käisin erinevates muusikakoolides katsetel, aga sisse ma ei saanud. See on ka okei. Seda ei räägita iga päev, aga muusikuks saamiseks ei pea olema muusikaharidust," nentis Randlaht. "Tahtmist peab olema, see on põhiline."

Pilli õppis ta lisaks ka erakoolis. "Õpetajad on nii lahedad olnud, et on sütitanud huvi ja motiveerinud siis, kui on olnud ka ebaõnnestumised. Mul on pealehakkamist ja julgust."

Randlaht meenutas, kuidas ta kooli ajal tahtis kangesti koolibändi mängima saada ja lõpuks saigi. Kui aga koolipeol laval pidi bändiga esinema, ei osanud ta seal midagi teha. "Ma ei osanud mitte ühtegi lugu mängida ja isegi ei saanud aru, mida ma seal laval teen. Lihtsalt plõnnisin oma asja ära ja kõndisin suure häbiga minema. Rohkem ma selle bändi proovi ei läinud," sõnas Randlaht.

Hiljem sai ta ühe klassivenna bändi ja sealt algas tema küpsemine muusikuna. "Sain aru, et ma pean ikka midagi meelde ka jätma."

"Mu ema abiellus jaapani mehega ja me kolisime Jaapanisse. Olin seal kolm ja pool aastat, käisin seal ka koolis. Kui tagasi Eestisse tulin, olin 11-aastane," nentis muusik. "Eestis pandi mind koolis klass allapoole, sest olin Jaapanis eesti keele ära unustanud."

"Samamoodi nagu Eestis muusikakooliga, ma ka Jaapanis ei pühendunud mitte millelegi. Pigem käisin kooris siis, kui ma tahtsin, aga ma sain seal kaasa lüüa operettides, et kooriosa laulda."

Randlaht tõdes, et on oma elus palju kordi läinud lihtsalt mütsiga lööma, aga siis saanud aru, et pingutada on ka ikkagi vaja.

"Ma ikkagi arvasin, et minust saab maailma parim kitarrist. Ma ei tea, kust ma selle idee võtsin," muheles muusik.

Randlaht on ka sotsiaalpedagoog. "Mulle väga meeldivad lapsed ja ma töötan lasteaedades sotsiaalpedagoog-nõustajana. Õpin praegu ka mänguterapeudiks. Minu lapsepõlves oli mõistmist ja arusaamist vähe. Iga kogemus on millegi jaoks oluline."

"Minu kasuks töötab see, et ma saan vanemaks ja muutun enesekindlamaks. Saan aru, mida ma teen ja siis ma olen endas kindel ja mul on ka iseendaga mugav olla, sest ma ei kahtle enam endas. Mul on nüüd laval mugav. Mulle meeldib laval rahvaga rääkida ja nalja teha, aga seda ma poleks saanud öelda kolm aastat tagasi. Ma ei tea, mis muutus ja ma ei saa aru, kas kõik need asjad, mis ma olen 17 aasta jooksul õppinud, jõudsid lõpuks mulle ühekorraga kohale või lihtsalt mingid kanalid läksid lahti," tõi Randlaht välja.

Kõige rajumad kontserdi ajal juhtunud äpardused on siis, kui elekter ära läheb. "Õnneks ma kuskilt alla kukkunud pole," lisas Randlaht.