"Diplomilavastuse algidee sündis tekstidest, mida noored lugesid. Kui ma võrdlen seda mitmekümne aasta taguse ajaga, mil ma ise lavasse astusin, mida siis loeti, siis muutus on päris märgatav," ütles "Lavaka katsed" lavastaja ja kursuse juhendaja Tiit Ojasoo. "Kui varasematel aegadel luuletajad kirjutasid maailmast, siis praegu nad kirjutavad sageli iseendast."

Näitleja ja õppejõud Tambet Tuisu sõnul on oluline, et lavastus sünnib samas saalis, prooviruumis, kus nad on kaks ja pool aastat proove teinud. "Ja mitte ainult nemad, vaid kus kõik need inimesed, kes neid juhendavad, on kasvanud. Anne Türnpu oli minu õpetaja. Mul on võimalus olla oma õpetajaga koos oma õpilaste ees. Tiiduga koos me lavakas õppisime ja oleme pikalt olnud kolleegid," nentis Tuisk.

Samas saalis toimuvad ka lavakunstikooli sisseastumiskatsed. "Päris katsete energia on siin saalis," lisas Tuisk.

"Vanasti lugesid sisseastumiskatsetel kõik Betti Alveri luuletust "Tulipunane vihmavari"," muheles Ojasoo.

"Vastuvõtukatsetel on kalurite meeleolu, kõik ju otsivad endale tulevasi kolleege. Püüavad näha inimeses midagi, see on kaluri rõõm. Mõnikord on nii, et pika päeva jooksul ei tulegi kedagi, aga kaluril on ka nii, ega ta sellepärast kalastamist ei lõpeta."

Tuisk tõi välja, et katsetel püütakse ühe piiratud hetke vältel teha kõik, et inimest, kes katsetele tuleb, võimalikult mitme külje pealt näha. Et inimene saaks end avada," sõnas Tuisk.

"Ma tulin katsetele selle meeleoluga, et arvatavasti ütleb tõenäosus, et kooli sisse ei saa. See tegi katsed minu jaoks võib-olla natuke lihtsamaks," ütles 33. lennu tudeng Franko Mirjam.

Tuisk meenutas oma sisseastumiskatseid, kus ta tegi etüüdi tooliga, millest ta mitte midagi mõtlemata üle hüppas. "Mul ei olnud mõeldud, mis ma edasi teen, aga mind tabas inspiratsioon, palusin publikult teise tooli, panin selle esimese tooli peale ja hüppasin sellest ka üle," muheles Tuisk. "Aastaid hiljem üks vastuvõtukomisjoni liige ütles mulle, et sina ju hüppasid kooli sisse. Ma ei teadnud, kas see oli kompliment või siis et midagi muud mul ei õnnestunud teha."

1982. aastal tegi katseid Türnpu. "Tulin kastetele Tartu Ülikooli matemaatika teaduskonna teiselt kursuselt. Võtsin salaja oma dokumendid välja. Mu isa oli mind ette valmistanud matemaatikuks. Meile anti etüüd pealkirjaga "Et õunapuud õitseksid". Ma olnud midagi etüüdidest kuulnud, nägin, kuidas voorukaaslased kaevasid maad ja tassisid kottidega mulda. Mina mõtlesin, et oluline on statement (avaldus), läksin lava ette, sirutasin käe välja ja imiteerisin püssilasku. Lask sattus Lembit Petersoni pihta. Peterson küsis mu käest, armas laps, mis see nüüd oli. Ma ütlesin, et mõnikord on tunne, et õunapuid õitseks rohkem, kui oleks vähem inimesi," meenutas Türnpu.