Kõivupuu meenutas, et jooksis isegi marti. "Sellepärast, et Lõuna-Eesti väikelinnas 1960. aastate lõpus ei olnud väga palju muid meelelahutusi. Nii et käisime mardis ja käisime kadris ka," rääkis folklorist, kelle sõnul on nii mardi- kui ka kadripäeval päris mitu kihti.

"Arvata on, et niisugusel kujul, nagu meie seda mardipäeva praegu teame, on ta olnud meelelahutuslik püha, mis tõepoolest jääb hingedeaega. Meil on vähe teada sellest, et käidi hingesandiks. Kõik need laulud, mis räägivad sellest, kust mardid tulevad, kui pika ohtliku tee nad on läbi käinud, nad paluvad tuppa sooja, küüned-varbad külmetavad: see võiks viidata sellele, et santimis-kombestik on meiega samamoodi rännanud ajas," rääkis Kõivupuu.

Kristlikus maailmas seostatakse mardipäeva kahe kuulsa Martiniga: Martin Lutheriga, kes sündis 10. novembril ja Tours'i piiskopi Püha Martiniga, kes sündis 11. novembril.

"Need pühade nimetused oleme laenanud sealt. Need on meile kinnistunud. Täpselt samamoodi nagu kadripäev. Kui me 19. sajandil loeme sellest, et see oli ikkagi täiskasvanute püha ja pidustus. Külades käisid ka noored vallalise täiskasvanud, et omavahel kohtuda. Mida lähemale meie ajale, on mardipäevast saanud lõbustuslik viis pimedate õhtute mööda saatmiseks," märkis Kõivupuu ning lisas, et näiteks andresesandiks inimesed enam 30. novembril ei käi. "Aga 20. sajandi algusest on veel teateid ka sellest."

Kirjalikud teated mardipäevast ja mardisandiks käimisest ulatuvad aastasse 1840. "Oli selline saksakeelne ajakiri Das Inland, kus kirjutatakse, et eestlastel on juba vanast ajast saadik komme käia mardi- ja kadrisandiks. Kuhu me selle vana aja piiri tõmbame? See on hästi keeruline. Arvata on, et mingil määral, kuna sõna sant tuleb ladinakeelsest sanctus'est, on moel või teisel neid kombeid mõjutanud ka kerjusmungad, kes on käinud ande korjamas, ja katoliiklik kultuur," rääkis Kõivupuu.

"Katoliiklikes maades käidi teatud kalendripühadel ukse taga vaimulikku värsikest laulmas. Laps sai siis mingi anni. Tingimus oli see, et ta mõne surnud sugulase eest loeks palve. Kõikide pühade juures võib leida eelkristlikke ja kristlikke kihte. See on nagu kasukasalati moodi. Iga kiht lisab uue maitse," muigas ta.

Kõivupuu sõnul on õige mart see, kes tunneb rõõmu. "Ja võtab sanditamist kui lihtsalt toredat meelelahutust. Selgeks võiks võib-olla teha põhivalemi: kui mardisandid lähevad külla, siis nad kindlasti laulavad, paluvad sisselaskmist, lähevad head ja õnne soovima. Mida see õnn 21. sajandil tähendab? Kindlasti midagi muud, kui talupojaühiskonnas, kus sooviti tallidesse seitset täkku," tõdes Kõivupuu.

"See on vastastikune kommunikatsioon. Ma tulen kohale, soovin sulle õnne, tervist ja mida kõike veel. Sina siis tänad mind andidega nende soovide eest. See on põhivalem. Ja kui ma soovin, siis ma kindlasti ei seisa pulksirgelt paigal: laulan, tantsin, olen lõbus," lisas Kõivupuu, kes töötab selle nimel, et sanditamine lisataks ka UNESCO vaimse päranadi nimekirja.

"Minu jaoks on hästi oluline see, et säiliks pärimuslik loovus. Teadlased ütlevad selle kohta varieerumine traditsiooni piires. Mõelge rahulikult läbi, laulge, olge rõõmsad ja toredad," lisas Kõivupuu.