Freeman-Pilt nimetab end kunstnikuks, kes teeb kõike. "Maalin, teen moekunsti ja skulptuuri," ütles ta ja lisas, et ta on elanud kirjut ja kirevat elu ning näinud seal erinevaid külgi. "Lõpuks olen aru saanud, mis on minu tõeline kutsumus, see pole võib-olla õige sõna, vaid ma olen avastanud, et ma armastan luua, mitte lõhkuda."

Moefestivalidele jõudmine ei ole tema hinnangul üldse nii lihtne. "Sinna tuleb ronida ja ronimine algab väiksematest festivalidest ja lavadest, aga kui on tahe ja eesmärk, siis jõuab kõige suuremale lavale," tõdes ta ja mainis, et praeguseks näeb ta juba teiste disainerite peegeldusi oma loomingust. "Kui juba Valentino disainer istub minuga maha ja ütleb, et tead, ma näen siin mõtet sinuga koostööd teha, siis see paneb mind mõtlema, et ma teen vist õiget asja."

Oma nooruspõlve Saaremaal veetis Freeman-Pilt pidutsedes ja tänavatel sõpradega lolluseid tehes. "Oma esimese ööklubi avasin ma juba 21-aastasena, minu jaoks oligi elu ööklubindus, pidu ja naised," ütles ta ja kõik selle raha, mis ta teenis, kulutas ta kohe ära. "Ma investeerisin elamustesse, mida ma tunnen, et oli väga õige investeering, sest selle baasilt ma oskan praegu hoopis teistmoodi vaadata, ma olen läbi elanud kõik need elamused ja hullused."

Kõige selle kõrval tegutses ta mõnda aega ka Tais, kus ta ajasid palju erinevaid ärisid. "Kuni kasiinolaevani välja," meenutas Freeman-Pilt ja lisas, et ta tegeles kõige sellega, millega oli mitte ausalt teel raha teenida. "Aasias on väga palju võimalusi valgel mehel ja naisel, valget meest usaldatakse, meie ajasime kinnisvaraäri, sisustasime villasid, müüsime mööblit, mida lasime Põhja-Taist tuua, aga sealt hakkasid tekkima ka erinevad muud võimalused, on räägitud, Toivo ajas seal narkoäri, aga ei, selle vastane ma olin."

"Kasiinolaeva ehitasime alguses peolaevaks, lihtsalt diskoteek, mis sõidab õhtul välja, tegime ööläbi tiirud ja tulime hommikuks tagasi, aga siis mul olid juba tekkinud omad sõbrad, politseikaptenid ja ühe väikese linnapea, tehti ettepanek, et miks mitte ajada siin natukene ka kasiinoäri, liigume paar kilomeetrit edasi vabadesse vetesse, ma ütlesin, et otse loomulikult, rahanumbrid on ju silme eest," ütles ta ja lisas, et ta sai õigel hetkel aru, kui see ära lõpetada. "Ma kartsin oma elu pärast ja mitte ainult ühe korra."

Praegusel hetkel on Freeman-Pilt isegi üllatunud, et toonasest elupõletamisest on tema keha taastunud. "Ma jõin piltlikult öeldes hommikust hommikuni, sest pinged olid nii suured, et sa ei suuda kaine olla," mainis ta ja kinnitas, et sellist elustiili elas ta kümme aastat. "Alkohol viis mind kokku viis korda haiglasse, see oli kõhunääre, mis on tavaline alkohoolikute puhul, kuid ma sain alles viiendal korral aru, et stopp, nüüd tuleb see asi ära lõpetada."

Kui ta alkoholist loobus, siis hakkas ta selle asemel kõigepealt hoopis kanepit suitsetama. "See veidikene leevendas, aga kuna ma ei oska asjadega piiri pidada, siis tuli ka see ära lõpetada," ütles ta ja kinnitas, et ka kanepist on väga lihtne välja tulla. "Räägitakse, et ma suitsetan ja oskan piiri pidada, aga jätta korra järgi, siis saad aru, kas oskad piiri pidada."

"Inimesed tarbivad uimastavaid aineid, et suruda alla oma tundeid ja muresid, neil ei ole julgust otsa vaadata enda õigele minale ja tunnetele, mis on kõige tähtsam, et elus üldse edasi minna," ütles Toivo Freeman-Pilt ja lisas, et tal on kõriauguni pidudest ja naistest. "Mulle ei paku need asjad enam huvi, mul on hoopis uued väljavaated elule, mida on kõike võimalik teha kaine peaga."

"Mõni vaatab mu loomingut ja küsib, et mida sa tarbid, et kas on head seened, aga ma ütlen, et ei tarbi midagi, mille peale küsitakse, et kuidas sa nii värvilisi asju teed, aga äkki need värvid tulevad inertsist vanast ajast üles," selgitas ta ja lisas, et ta ise arvab, et need asjad tulevad tema rõõmsast poolest.

Oma loomingut ta kitšiks ei nimeta. "Ma ütlen selle kohta Freeman style või ka kantav kunst, võib-olla on nii kõige parem öelda," mainis ta ja tõi välja, et Freemani nimi kujunes tal välja Aasias. "Ma elasin seal kõvade meestega koos, igasugused ära karanud palgasõdurid ja bandiidid mujalt maailmast, ma elasin nende seas, seal olid mängus ka relvad, millega käisime džunglis laskmas ning kuna ma olen pika sõjaväelise taustaga, siis nad vaatasid mind, ma ei löönud millegi ees risti ette, ma olin vaba, ma tegin, mida mina tahtsin, ja siis nad hakkasid mind hüüdma Freemaniks."

"Kui ma Eestisse tagasi jõudsin, siis mul oli vaja uus pass teha ning siis ma panin selle nime ka endale passi," rõhutas ta ja lisas, et tal on nimedega tegelikult pikem lugu. "Eesti meedias pani mulle nimeks Dressi-Toivo, kuna ma käisin mingil üritusel dressidega, see nimi arusaamatutesest häiris mind, Anu Saagim, kes on nüüd minu hea sõbranna, oli selle nime autor, oleme temaga rääkinud sellest, kust see nimi tuli."