Kogu oma täiskasvanuelu televisioonis toimetanud Kristjan Jõekaldast on saanud Eesti telemeelelahutuse ikooniline veteran. Meelahutuse olemus tekitab temas siiski vastuolulisi tundeid.

"Minu jaoks on meelelahutus ühest küljest töö, ja see ei ole kerge töö, sest maitsed on erinevad. Et sattuda peavoolu meelelahutuse alla ja suurem hulk inimesi sind vaataks, selleks pead sa püüdma kõigile meeldida. See ongi vale! Ei tohi püüda, siis läheb asi untsu, ma kardan. See peab orgaaniliselt tulema," rääkis Jõekalda saates "Psühho".

Jõekalda näeb meelelahutust kui midagi, mis aitab mõtted argimuredest eemale viia. "Tammsaare viis köidet "Tõde ja õigust" on ka meelelahutus, aga kui palju on inimesi, kes on seda meelelahutust nii väga nautinud? Kõik ei pea olema hi-hi-hi ja ha-ha-ha, peaasi, et see argimuredest eemale viib, see ongi meelelahutus," usub ta.

Teistele hea tuju saadete võtab aga telemehest oma osa. "Kui ma koju tulen, siis abikaasa ei küsi enam aastakümneid, kuidas sul läks tööl, räägi sellest. Ükski inimene ei taha sellest rääkida, mida ta on pidanud kogema ja läbi elama selleks, et selline lõbus asi välja tuleks," muigas ta.

Üks, mis näitab teletegijate professionaalsust, on oskus oma mured ukse taha jätta ja mossis nägu ekraanile mitte võtta.

"Kes seda ikka vaadata tahab – see vaatab võib-olla kodus niikuinii vastu. Selles mõttes on need, kes ekraanil on, suurepärased mustkunstnikud, kes suudavad inimestes tekitada seda heaolu või tunnet, et näe kui tore ja vahva võib kõik olla, adumata seda, et võib-olla sellel hetkel inimene nutab sisemiselt," lausus Jõekalda.

Saatejuht usub, et mida vähem on inimesel muresid, seda vähem on tal meelelahutust vaja. Samas rõhutas ta, et seejuures on oluline oskus ennast meelelahutust tarbides õigele lainele viia.

"Töö ja stress tulevad kogu aeg kaasa. Ka see on oskus end nagu telekapuldist klõps teisele lainele panna ning sa enam ei mõtlegi millelegi, vaatad ja on unustatud. Meelelahutus on nagu suurem lüliti või kang, millest sa saad ennast ümber tõmmata," tõi ta välja.

Seda, et keegi tänaval Jõekaldale ligi astuks ja nalja nõuaks, ta kogenud ei ole. Küll aga võetakse teda kui vana sõpra.

"Ma olen tegelikult väga paljudes peredes nagu vana mööbel – kägiseb, aga ära ka ei raatsi visata, sest nii palju mälestusi on sellega," naeris ta. "Kui ma kuskil seltskonnas saan kokku inimestega, kes mind esimest korda trehvavad, siis ma olen nagu nende vana kamraad. See on väga mõnus ja tore tunne, et soojalt võetakse vastu."

Meelelahutus ei ole elu vaheaeg, see on elu

Kommunikatsiooniekspert ja sotsiaalpsühholoog Aune Past on aastakümneid nii praktiliselt kui ka akadeemiliselt suunanud Eesti turundusmaastikku. Past usub, et meelelahutuse mõistmiseks tuleb aru saada tähelepanumajanduse toimimisest.

"Meelelahutus on sajaga kultuur," rõhutas ta. "Kultuur on väga lai mõiste. Kui me võtame kõrgkultuuri, siis see on annab meile rohkem sümbolväärtust, aga kui võtame kultuuri ääreala, kus on meelelahutus, siis on küsimus, miks meil seda vaja on. Meelelahutus ei ole elu vaheaeg, see on elu."

Pasti sõnutsi aitab meelelahutus emotsioone korrastada. "Kui ajad on väga turbulentsed, tuleb esile rahulik meelelahutus – vaatad pilvi ja ütled sõbrale, et kui sa ajad liblikaid taga, ära siis lilli maha talla. Meelelahutus peab rahustama sinu meeli, et sa jaksaksid maailmaga kaasas käia," lausus ta.

Samuti usub ta, et meelelahutus on kõige kallim meelerahu, mida inimesele pakkuda saab. Nii nagu Jõekaldagi, ütles ka Past, et murede väljalülitamine on üks oluline oskus, mis sellega kaasas käib. "Seda oskust me ei ole õppinud, kui meie oma ema ei ole seda meile õpetanud. See on kõige suurem defitsiit," leiab ta.

Kõige vääruslikumaks meelelahutuseks peab ta seda, mille järele inimesel vajadus on ja mis teeb temast parema inimese. "Sina omakorda teed maailma paremaks," märkis ta. "Me otsime meelelahutusest ka väga palju tähendust: mida ta mulle tähendab, mida ta sulle tähendab."

Psühholoogi sõnutsi on tänapäeva maailmas meel muutunud palju olulisemaks kui muskel. Seetõttu tuleb oma meelele eriliselt tähelepanu pöörata. "Ja et meelt hoida rõõmsa ja toimivana, siis me lahustame selle jama, mis meie meelt ründab," viitas ta sõna meelelahutus teisele poolele.

Meelelahutuse ainus roll ei ole panna inimesi unustama

Oma isa käe all lavakunstikooli lõpetanud Hendrik Toompere juunior sai draamateatri loominguliseks juhiks 31-aastaselt. Meelelahutust vaatleb menuka "Rahamaa" lavastuse looja kui paljukihilist kunsti.

Toompere sõnutsi näitab eestlaste kultuuriarmastus muu hulgas seda, et me vajame argipäevast välja astumist. "Me oleme oma loomult pigem raskemeelsed ja seetõttu vajame seda ka väga palju," usub ta.

Meelelahutuse sõna kõrvale pakub Toompere ka terminit meele kokkupanek. Lavastaja, kirjanik, karikaturist ja ettevõtja Rein Pakk armastab sõna vaimukas. Tema hinnangul viitab see millelegi teravmeelsel.

"Vaimukas võib olla ka midagi, mis ei ole hirmnaljakas, mis on üsna tõsine, aga ometi võib sisemist naeru tekitada," tõi ta välja.

Nalja peab Pakk väga kontekstipõhiseks ning see, et publikus istuvad inimesed laval toimuvale väga erinevalt reageerivad, on Paku sõnul loomulik.

"Sa ei saa kunagi kindel olla, et kui sa teed nalja, et kõik sellest ühtemoodi aru saavad ja see kõigile naljakas on. Nali on ka väga aus. Sa ei saa kunagi kindel olla, et sa selle naeru esile kutsud ja keegi seda teesklema ei hakka. Tragöödiat vaadates võivad küll inimesed teeselda kurbust, tõsidust või kaasaelamist, aga naermist naljalt keegi ei teeskle. Kui ikka ei ole naljakas, siis ei ole," märkis ta.

Üks teooria ütleb, et inimesed kogevad meelelahutust kogema sellepärast, et unustada mõneks tunniks oma mured. Toompere juunior on selle väitega nõus. "Ma arvan, et see teeb head, kui sa tahad oma igapäevamuredest välja astuda."

Samas lisas Pakk, et meelelahutuse ainus roll ei ole panna inimesi unustama, vaid ka suunata neid edasi mõtlema.

"Me võtame inimesel käest kinni ja viime ta teise maailma. Mis seal maailmas juhtub, mis teda kõnetab, milliseid mõtteid või tundeid tekitavad ja mismoodi ta nendega koju läheb, selle üle ei ole meil täit kontrolli. Ja jumal tänatud," muigas ta.

Rääkides sellest, mis inimesi huvitab, tõi Pakk välja lood Eesti inimestest või ajaloost, näiteks Kiidjärvel populaarsed olnud lavastused Ada Lundverist ja Eino Baskinist või ka draamateatri "Rahamaa".

"Aga siin on üks konks, mis teeb selle huvitavaks: mitte iga minevikku puudutav või meile armastatud asjast rääkiv lavastus ei tööta hästi, vaid see töötab siis, kui avad selle tuntud ja armastatud asja mingi tundmatu nurga alt," selgitas ta.

Pausti sõnutsi on meelelahutusturundus on väga keeruline valdkond, sest meelelahutus on midagi, milles inimene ise aktiivselt osaleb.

"Ta annab tähelepanu, see on tohutu ressurss. Meelelahutusturundus on tegelikult tähelepanumajandus. Võtame Tiktoki – iga sekund seal sa maksad oma tähelepanuga. See sama on ka teatris," tõi ta välja

Seda, et meelelahutusse on võimalik uppuda, on ka Pakk kogenud. Tema oli 20-ndates võlutud seriaalist "Santa Barbara".

"Väga huvitav oli. See ju läheb järjest huvitavamaks, mida rohkem sa vaatad," muigas ta. "Aga ma ei usu, et see oleks nii traagiline sõltuvus nagu mängusõltuvus."

Liilit Kirss: isa õpetas, et oma tarkusega tuleb elus edasi jõuda

Hiljuti lahkunud Eesti missinduse isa Valeri Kirsi tütre Liilit Kirsi lapsepõlv ei olnud tavaliste killast. Ajakirjaniku ja kommunikatsioonispetsialisti kutsumuse leidnud naine näeb avalikkuse ees pikantses rollis säranud isa suure eeskujuna. Ka Kirsi esimesed eredamad lapsepõlvemälestused seonduvad missindusega.

"See oli minu jaoks normaalsus. See on väga loogiline, et mu isa sellise asjaga tegeleb ning mul ongi väga huvitav ja põnev, et ma saan isaga kaasas käia. Ma olen väga-väga tänulik talle, et ma sain temaga kohtadesse ja sündmustele, kuhu iga laps ei saanud," meenutas ta.

Kuigi isa kasvatas tütart tema enda sõnutsi esimesed 18 aastat mulli sees, ei hellitanud ta last üle. Kõike, mida ta tahtis, Liilit nipsust ei saanud.

"Pigem isa oli seda meelt, et ma pean õppima ise neid asju endale teenima, ikka oma oskustega ja tarkusega tuleb elus edasi jõuda," kirjeldas ta ja tõdes, et isa otsused on ta mõistnud ise vanemaks saades.

"Ma arvan, et kõik oma oskused olen elus ise õppinud ja suuresti tänu isale. Ma mäletan, et ma olin umbes 5–6-aastane, kui isa saatis mind Võsu rannas ilusatele neidudele infolehte andma, et osalege missivõistlusel. Ta ei tahtnud ise läheneda ja siis mina läksin ja ütlesin, et te võiksite tulla Miss Estonia võistlusele," naeris ta.

Missinduse aegu meenutades märkis Kirss, et kuigi ilu on vaataja silmades, on mõnekümne aasta tagune ilu ja tänapäeva ilu erinevad mõisted.

"Täna on väga raske ilu hinnata. Sa põhimõtteliselt võid ennast moonutada, kuidas sa tahad. Sel hetkel hinnati ilu väga toores vormis. Ma arvan, et selles oma omaette võlu peidus," märkis ta.

Oma missidega töötas Valeri Kirss pikalt ja põhjalikult ning korralik ettevalmistus käis asja juurde.

"See ei saa olla, et võtad kellegi, lööd ta pjedestaalile ja ütled, et ela nüüd elumerelainetes edasi," märkis Liilit. "Isa jäi kõikidele missidele sellisesse isa ja psühholoogi rolli ka peale võistlusi kuni surmani."

Ajakirjanikuna töötanud Liilit Kirss teab, et avaliku tähelepanuga kaasneb nii negatiivne kui ka positiivne pool. "Mõned inimesed lihtsalt tõusevad esile ja teised ei tõuse. Ma ei arva, et selles midagi halvasti on," leiab ta.