Kui teraselt ajalukku vaadata võib öelda, et Eesti oma autotööstusel on hulgim peatükke, millest mõni uhkem või eriskummalisem kui teine. Alustades klassikast ehk Tartus valmistatud TA bussidest ja leivaautodest, mis olid nõukogude argipäeva lahutamatud osad…

Mootorite maailma sõbrad meenutavad heldimusega Tallinna Autode Remondi Katsetehases valminud võidusõiduvormeleid Estonia, mis jõudsid kihutada ka väljaspool tollast Nõukogude Liitu… Ka taasiseseisvunud Eestis on olnud mitu katsetust: näiteks 2017 ilmavalgust näinud kolmerattaline retrovälimusega elektriauto Nobe, mis aga segastel asjaoludel paarist näidisautost kaugemale ei jõudnudki…

Või umbes sama kaua arenduses olnud isejuhtivad väikebussid firmalt Auvetech, mida on toodetud umbes poolesaja jaga. Kuid nüüd saame teha tutvust teadaolevalt kalleima ja kiireima neljarattalisega, mida hetkel Eestis toodetakse. Selleks on superauto Kalana, mida veab eest Tõnis Vanaselja.

"Meediale meeldib öelda, et see on superauto. Minule meeldiks öelda, et ta on nagu sportauto. Võib-olla on ta kuskil keskteel: super sportauto. Eelkõige on see ikkagi sporditegemise vahend. Me sihime, et sellest saaks tipptasemel ringraja auto, mis pakub sõidunaudingut, aga millega saab ka võistelda," rääkis Vanaselja.

Tõnis Vanaseljal on kujundlikult kiirus geenides ja oktaanid veres. Tema isa, Indrek Vanaselja tuli 1970. ja 1980. aastatel viiekordseks Eesti meistriks kardisõidus ja jõudis Nõukogude Liidu koondisesse. Tõnisel endal on ette näidata nii Austria kui Eesti meistritiitel vormelisõidus.

Isa Indrek Vanaseljast sai pärast taasiseseisvumist suurettevõtja ja ühe Eesti edukaima valdusfirma NG Investeeringud osanik, millest osa, pärast isa surma aastal 2005, päris ka poeg Tõnis. Rahaline kindlustatus on võimaldanud Tõnisel pärast võistluskarjääri lõppu ja muu äri kõrvalt arendada oma lapsepõlve unistuste sportauto projekti. 

"2014. aastal ma lõpetasin vormelisõidu ära ja hakkasin otsima inimesi, kellega koos seda teha. Alguses ma arvasin, et see on üks neist asjadest "mida keegi teeb välismaal", tundus täitsa võimatu. Aga lõpuks on see olemas," rääkis Vanaselja.

"Eriliseks teeb auto see, et see on tänapäeva maailmas üks vähesed, mida on arendatud niimoodi, et kõik tänapäevased ohutusreeglid on täidetud, aga ei ole jälgitud tavalisi võidusõiduautosid piiravaid reegleid. Kalanal on aerodünaamilist surujõudu rohkem kui konkurentidel ja tänu sellele on see potentsiaalselt oluliselt kiirem auto kui teised saadaolevad. Just ringraja tingimustes," märkis auto looja.

"Kiiruse kasvades hakkab õhk seda autot järjest tugevamini vastu maad suruma ja kui autot jõuga vastu maad lükata, siis on sel kurvis pidamist rohkem. Kurvis on kiirused suuremad, sest meie autot lükkab õhk rohkem vastu maad kui teisi."

Just pea 1500 kilogrammi surujõudu kurvides ehk mootoritemaailmas tuntud ingliskeelne termin downforce on see, mida arendajad ise peavad selle auto eeliseks. Lisaks muidugi kaks kohta autos. Ja kui võrrelda Kalanat näiteks Ferraride, McLarenite ja Lamborgihinidega, siis on viimased Vanaselja hinnangul sama palju ringrajale kihutama sobivad nagu linnamaasturid, mis ainult nimepoolest maastikule sobivad.

Meeskonda, kes autot pea kümme aastat igapäevaselt arendab, kuulub peale Vanaselja veel disainer, insener ja mehhaanik. Ainus, kes on auto ehitamist ametlikult õppinud, on mehhaanikainsener Jaagup Laasner.

"See on sisuliselt kõik meie tehtud, kaasa arvatud kandev kere. Nii-öelda ostutoode on mootor ja siis ka käigukast. Kõik ülejäänud, kus-mis jookseb, kõik me oleme täiesti ise välja mõelnud, ise arendanud, katsetanud, sisuliselt kõik asjad. Sellist sõidukit, mis oleks kahekohaline mina ei tea, et oleks. See ongi selle auto võlu. Mahub kaks inimest sisse, ongi lihtsalt kiire ja töötab hästi," rääkis Laasner.

Tõnise Hiiumaal veedetud lapsepõlve suvede järgi ristitud Kalana 610-hobujõuline 3,4-liitrine V8 mootor valmis tellimustööna Inglismaal. Tänu süsinikkiust kerele kaalub kuuekäiguline auto kõigest 910 kilo. Keredetailid valati Itaalias ja Torinos tuuletunnelis läbis ta ka aerodünaamika testid.

Tõnise Tallinnas tegutseva ettevõtte Oldbac alla töötav meeskond on arendusse pannud umbes 100 000 töötundi ja testidel ning erinevatel ringradadel on autoga sõidetud ligi 3000 kilomeetrit. Kuigi Kalanaga on esialgu sõidetud vaid katsetel või ringrajal, saab ta tegelikult muuta ka tänavalegaalseks. 

"Meil on võimekus see niimoodi ümber ehitada, aga hetkel on meil hoopis teised sihid ja lähiaastatel me seda ei tee. Aga kui tuleb mõni klient, kes seda soovib, siis saame seda niimoodi kohandada," märkis Vanaselja ning lisas, et see klient on arvatavasti keegi, kellel on mõningane võidusõidu taust või kes käib hobikorras võidu sõitmas.

Sealjuures peab kliendil olema ka paks rahakott. "Selle auto hind on ka võidusõidu maailma autode arvestuses kõrgemas otsas," selgitas Vanaselja, kelle sõnul mõeldakse "kliendi" all pigem miljardäri. "Hind on suurusjärgus umbes kaks miljonit eurot. Ma arvan, et neid inimesi on maailmas mitmeid."

Et masin on kallis ja ajakirjanikul napib pädevust sellist sõiduvahendit taltsutada, saame proovisõitu teha ainult kõrvalistuja kohal. Sul võib olla rahakott puuga seljas, aga superauto sellises konfiguratsioonis erilist ruumi ja luksust ei paku. Rihmad kinni ja läksime! Tõnis tunneb Audru ringrada nagu oma viit sõrme, sest on siin palju vormelit sõitnud ja ka oma superautot testinud. Sama masinaga püstitas ka praegu Eesti parim ringraja autode võidusõidupiloot Ralf Aron sel suvel siin uue rajarekordi, alistades Tõnise senise tippmargi. 

Kalana arendajad lubavad, et sõidukogemus on lähim sellele, mida tunneb vormelipiloot. Ka sõit kaasreisija kohal surub kopsu kokku ja soolikad vastu selgroogu. Sirgetel lõikudel sulab maastik akna taga ühtlaseks häguks ja eriti kramplikult hoian end kinni kurvides, kui juht pidurdab. Ma pole elu sees tundnud selliseid jõude kehale mõjumas. Kohati on tunne nagu lunapargi atraktsioonis. Kuuendal ringil on sõrmed raami torust kinnihoidmisest nii valusad ja süda kergelt läigib, et annan lõpetamiseks juhile märku. Tippkiirus oli 234 km/h, kuigi Vanaselja sõnul on kuiva ilmaga tavaline 247 km/h.

Vanaselja ja tema meeskonna unistus on aga veel kiirem ja parem auto, mille tööpealkiri on "Tahkuna". Joonised on juba olemas ja erinevalt eelkäijast Kalanast, tahetakse nii palju komponente kui võimalik Eestis valmis teha.

"Et oleks Eesti oma autotööstus. Selle nimel me edasi liigume. Ehitame ka tootmiskompleksi ühest vanast spordibaasist Keila-Joa lähistel. Seal sees on meie enda autoklaav süsinik-komposiidi tootmiseks, enda pink, millega kere ja vorme toota. Rahaliselt ära tasumiseks piisab, kui müüme ühe auto aastas. Siis on meil kõik väga hästi. Maailmas on turgu, ma ei kahtle selles üldse. Ma olen seda meelt, et peame lihtsalt natukene edasi pusima," lisas Vanaselja.