"Mu isa on eluaeg harrastajana natukene ratast sõitnud. See oli juba väiksena minu jaoks selline, et ma tahaks ka peenikeste kummidega ratast, aga kuidagi see peres läbi ei läinud," rääkis Allik "Ringvaates".

Rattaspordini jõudis ta suusatamise kaudu. 2019. aasta talvel käis ta isaga suusamaratonil ja avastas enda jaoks kestvussportimise. Kuna järgmisel talvel lund ei tulnud, hakkas ta otsima võimalusi suusatamiseks vajaliku vastupidavuse arendamiseks.

"Esimene loogiline samm oli ratas ja kuna tuli koroona, siis tuli koos rattaga ka pukk ehk alustasin ebatraditsioonilisel viisil toas sõitmist," meenutas ta.

Enne rattaspordile pühendumist on Allik tegelenud ka iluvõimlemise, jalgpalli ja ekstreemspordiga. Alliku sõnul on ta kuue aasta jooksul selgeks saanud, kui mitmekülgne ala jalgrattasport tegelikult on: erinevad võistlusformaadid, rajad ja varustus nõuavad eri oskusi ning teadmisi.

"Kuus aastat ja iga trenn sa õpid veel midagi uut juurde. See on palju rohkem, kui välja tundub. Kindlasti mitte igav," sõnas Allik.

End professionaaliks ta ei pea, sest peab sportimise kõrvalt käima täiskohaga tööl ning korraldama ka muud igapäevaelu. "Ma arvan, et profid ei pea tegema täiskohaga tööd ja kõike muud elu selle kõrvalt majandama. Ma arvan, et ma täna olen ikkagi harrastaja."

Kuigi naistespordile pööratakse järjest rohkem tähelepanu ja võistlusvõimalusi lisandub, on rattaspordis endiselt probleeme tiimide rahastamisega. Alliku sõnutsi on ka Eestis tugevaid naissõitjaid, kellel pole praegu tiimi.

"Meil on kahe otsaga olukord tekkinud. Järjest rohkem räägitakse, et naistesport on nii populaarne, tuleb järjest rohkem üritusi, tehakse igast asju, aga samal ajal on lõpetatakse tiimid ära, rahastust pole. Justkui kuskilt midagi jääb toppama. Ei teagi, mis see põhjus on, miks see nii on," rääkis ta.

Allik treenib praegu professionaalse juhendamiseta. Senised tulemused on tulnud tema enda järjepidevuse ja teadmiste toel, kuid ta usub, et treener aitaks tal järgmise arengusammu teha.

Kanadas toimunud maailmameistrivõistlustel sõitis Allik 39,2 kilomeetri pikkuse temposõidu. Ta sai võimalusest võistlusel osaleda teada lühikese etteteatamisega ning polnud selleks korralikult valmistunud.

"Ma ei olnud selle ratta peal istunud poolteist kuud, sest ma ei pidanud sinna minema. Ehk ma tegelikult läksin väga kehvades tingimustes sinna," muigas ta ja lisas, et kuna rada oli tehniline, oleks väga hea tulemuse saavutamiseks vaja olnud põhjalikumat ettevalmistust.

Allik kirjeldas temposõitu võistlusena iseendaga, kus tuleb osata hinnata oma võimekust ja sõita võimalikult hea tulemus. "See on täna väga teaduslik, sest rattal on palju erinevaid andureid, millest kõik see info sulle kompuutrisse tuleb," kirjeldas ta.

Lisaks sportlikele tulemustele jäi Allikule silma ka naiste temposõidu osalejate emadus. Ta püüdis tehisintellekti abil ja internetis avalikult kättesaadava info põhjal välja selgitada, kui paljud võistlusel osalenud naised olid emad.

"Meil oli stardis äkki 50 inimest. Nii palju kui internetist avaliku info põhjal leidis, siis tundub, et ma olen ainuke ema, kes seal võistles," märkis ta. "Ma ei saa seda sada protsenti väita, sest seal on palju selliste riikide sõitjaid, kelle kohta internetist midagi ei leia, aga minu arust on see fun fact. Kui võtad naistespordi, siis muudel aladel on emasid igal pool. See oli minu jaoks üllatav."

Pikad treeninglaagrid ja võistlused tähendavad Allikule sageli kodust eemal viibimist. Sel ajal hoolitsevad tema tütre eest vanavanemad. Eriti oluliseks osutus lähedaste suhtumine enne kolmenädalast Belgia treeninglaagrit. Allik muretses, kuidas tütrele pikast eemalolekust rääkida.

"Ta ütles mulle, et mõtle, kui sa ei lähe, siis sa jäädki mõtlema, mis oleks olnud," rääkis Allik. Pärast seda on tal olnud sporti tehes parem tunne. "Ma tunnen, et mu pere on rohkem aru saanud, mida see mulle tähendab ja mul on reaalne võimalus."