1991. aastal iseseisvuse taastanud Eesti riigi ülesehitamine polnud lihtne. Siht võib olla ju üks, aga millist teed mööda liikuda, selles polnud kõik sugugi sama meelt. Isegi nii olulistes küsimustes kui Eesti kaitsmine, sest noore riigi kaitsejõudude loomine tekitas kõvasti vaidlusi. Eriti olukorras, kus okupandi väed 1994. aasta augustini Eestis püsisid.
Kõige ärevam periood saabus 1993. aasta suvel, kui lahvatas niinimetatud jäägrikriis.

Uuesti vabaks saanud Eesti esimesed riigikogu valimised peeti 1992. aasta septembris. Veenva võidu võttis Isamaa ja peaministrina pani valitsuse kokku Mart Laar, kes toona oli vaid 32-aastane.

"Enne seda, kui ma ametisse jõudsin astuda, pakkus USA saatkond mulle ja ka minu meeskonnale kriisikoolitust. Pean tunnistama, et see oli kõige praktilisem õppus, mida toona sai anda, sest millegi muuga kui kriiside lahendamisega valitsus tollal ei tegelenudki. Kaks kõige targema nõuannet oli, et ära pabistada ja ka halb otsus on parem kui otsustamatus," meenutas Mart Laar.

Laar tõdes, et kui ta esimest korda peaministrina oma kabinetti astus, helises telefon ja talle öeldi, et jäägrikompanii juures oli suur laskmine. "Pidin kohe jamasid hakkama lahendama," nentis Laar.

Aasta enne iseseisvumise taastamist hakati taaslooma Kaitseliitu. Algusest peale oli sellega seotud hilisem kindralmajor ja Kaitseliitu aastaid ka juhtinud Riho Ühtegi. "Tol ajal kaasati mind läbi paari sõbra juba 1980. aastatel gruppi, mis hakkas mõtteid vahetama Kaitseliidu taasloomise üle. Minust sai Elva malevkonna esimene pealik. Kaitseliit oli võimude silmis aastaid nii-öelda paha poiss, kuna kohe algusest peale oli Kaitseliit poliitilistest mängudest end eemaldanud," sõnas Ühtegi.

1991. aastal toimus murre pärast erinevaid sündmusi, mis kulmineerusid 20. augusti putšiga.

Ühel hetkel tekkis paralleelnähtus nagu Kaitsealgatuskeskus, kus olid progressiivselt mõtlevad inimesed, kes tahtsid luua uut tüüpi kaitseväge.

"Kaitsejõudude peastaap andis Kaitsealgatuskeskusele loa luua alternatiivväljaõppe süsteemiga üksus, milleks oligi siis jäägrikompanii. See põhines ka suuresti ajateenistusel, aga selle väljaõppe mudel, mida seal rakendati, oli natuke Iisraeli armee mudeli sarnane. Rohkem oli allapoole viidud juhtimist, vabam relvadega ümberkäimine, relv pidi olema kogu aeg kaasas, ka lahingupidamise reeglid olid teistsugused, rohkem mõtlevat taktikat, mitte käsu korras tehtavat taktikat," selgitas Ühtegi.

Jäägrikompanii juht oli nooruke Asso Kommer, kelle huvi kaitsevaldkonna vastu pärines juba 1980. aastatest. "Huvi tekkis siis, kui hakkas tekkima Kaitseliit ja moodustusid vabatahtlikud grupid, kes harjutasid laskmist. Jäägrikompanii organiseerumine toimus mitu aastat. Sellele pani alguse Kaitsealgatuskeskus eesotsas Kalle Elleriga. Esialgne plaan oligi luua rannakaitseüksus. Jäägri nimetus tuli Skandinaavia eeskujul. Staap leiti Pullapääl," sõnas Kommer.

"Noores riigis oli tihti nii, et üks käsi ei tea, mida teine käsi teeb. Nii poliitikud kui peastaap, kõigil oli asjast oma arvamus," meenutas Kommer.

"Kriisi kulminatsioon oli see, kui jäägrikompanii saadeti Paldiskisse mingit linnakut üle võtma," tõi Ühtegi välja. "Kui nad siis kohapeale käsku täitma läksid, selgus, et kohalikud venelased ei teadnud asjast mitte midagi ja mingil hetkel tekkis relvastatud vastasseis."

Kommeri sõnul oli olukord kohale jõudes trööstitu ja keegi ei teadnud midagi. "Püüdsime siis Eesti riigi esindajatega ühendust saada ja pärast selgus, et kuna me läksime sinna pühapäeva hommikul, siis peastaabis esmaspäeva hommikul enne kella üheksat ei võta keegi telefonitoru ega tegele asjaga," nentis Kommer.

Seejärel võttis jäägrikompanii üle oma juhtide peade ühendust otse peaminister Mart Laariga, mis on sõjaväelises hierarhias ränk rikkumine.

"Kuna riik oli ju väga uus ja Eestis oli tol ajal viis relvastatud struktuuri, mis oli igaüks omaette, siis kokkuvõttes tuli nende arvu otsustavalt vähendada, sest see pole ju mingi riik, kellel on kuus sõjaväge," meenutas Laar.

"Õnneks mina seda kohtumist ise otseselt kokku ei leppinud," tõi Kommer välja. "Tol ajal ei olnud peaministri jutule pääsemine ülearu keeruline. Laar ütles, et olete tublid eesti mehed, kes kaitsevad riiki ja seda takistada pole ka mõistlik."

Kaitseväe juhataja Aleksander Einseln otsustas Asso Kommeri peaministri poole pöördumise pärast jäägrite juhi kohalt maha võtta, mille peale jäägrid teatasid, et lahkuvad üldse kaitsejõudude koosseisust. Selle peale saatis valitsus jäägrid laiali, aga jäägrid ei teinud seda kuulmagi, vaid läksid Pullapääle tagasi.

"Tekkis olukord, kus meil Eestis oli kompanii jagu relvadega mehi, kes ei allunud Kaitseväe juhtkonnale, see oli 1993. aasta varasügiseks tekkinud seis. Kompanii hakkas ise otsima endale vahendeid, et ellu jääda, hakati valvama EMEX-i ladusid," nentis Ühtegi. "Mulle tehti ettepanek minna Pullapääle kompanii ülemaks, et lahendada konflikt ilma relvadeta."

Sügise jooksul jõudis nii mõnigi jääger oma tegutsemisega politsei huviorbiiti. Paljud inimesed pidasid jäägreid lihtsalt bandiitide jõuguks.

"Mingis mõttes tekkis kaksikvõim, kui ma kompanii ülemaks läksin. Kompanii ülemana vastutasin ma igapäevase elu eest, püüdsin korda saada raamatupidamist ehk aru saada, kui palju ja mis relvastus on kadunud. Suurte pingutustega saime suure osa relvi kätte, kuigi osad relvad jäid ka kadunuks. Samal ajal oli Asso Kommer ametlikult ametist maha võetud, aga oli siiski liider, kelle mõju kompaniile oli olemas," meenutas Ühtegi. "Ta oli toona noor ja suhteliselt kompromissitu."

Ühtegi sõnul oli eesmärk kompanii likvideerida. "Kaitseliitlased, kes kompaniis on, võisid jätkata Kaitseliidus. Arvan, et oleksime kiiremini jõudnud selleni, kui poleks toimunud Pärnu maantee viaduktil tulistamist, mille tagajärjel Asso Kommer kinni võeti. Pean tunnistama, et see lihtsustas natuke ka järgmisi protsesse, seetõttu, et Kommeri mõju kompaniile enam ei olnud," tõdes Ühtegi.

1993. aasta 26. novembril toimunud tulevahetus ja sellest tulenev Kommeri ja politseinik Koit Pikaro vastasseis on ilmselt taasiseseisvunud Eesti üks märgilisemaid.

"Meie ainuke viga oli see, et me ei olnud valmis, et kurjategija hakkab kesklinnas politseinikke tulistama," rääkis Koit Pikaro, kes Kommeri vilkuriga autos karpi ajas intervjuus aastaid tagasi. "Mingit põhjust tal meile tulistamisega vastu hakata ei olnud."

"Sõitis üks pruun Žiguli, ajas meid karpi, automaatidega mehed kargasid välja ja hakkasid paugutama. Minu väide on see, et esimene pauk läbi esiklaasi tuli meie autosse," väitis Kommer.

"Ma ei olnud Eesti riigis pettunud, sest see oli ettearvatav. Teoreetiliselt oleks mul olnud samal päeval võimalus ka kuhugi Sajusaartele lahkuda, aga minu jaoks polnud see variant. Mina ajan Eesti asja ja ei kavatse kuskile ära põgeneda. Ma kahetseda ei oska midagi," tõdes Kommer.

Laari sõnul teadis ta Kommerit varasemast ajast ja sõnas, et neil võib olla küll palju eriarvamusi, aga Kommer on ikkagi normaalne inimene nagu teisedki jäägrid.

"Kuigi otseselt nähtavaid sidemeid ei olnud, olen ma päris kindel, et Vene eriteenistus vaatas seda väga suure huviga ja jälgis tegevust ja nii palju kui võimalik, suunas seda läbi isikute, kes kompaniiga suhtlesid," sõnas Ühtegi. "Kindlasti Vene pool mõjutas seda tegevust, aga mil määral, on täna keeruline öelda."

"Taasiseseisvunud Eesti esimese valitsuse peamine ülesanne oligi ohtu nii palju kui võimalik välistada ja ära hoida, mille peamine osa oli Vene vägede väljasaamine Eestist. Eesti oma armee ülesehitamine, mis ikkagi ka armeed meenutab, oli väga oluline. Peamine väljakutse oli armeele moodsa relvastuse hankimine, millega me hakkama saime ja pärast seda hakkas Vene vägede väljaviimine väga kiirelt minema, sest oli selge, et suudame Iisraelist saadud relvadega Eestis asuvad Vene baasid tükkideks lasta, " sõnas Laar.