Pronkssõdur, hüüdnimega Aljoša seisis Tõnismäel 1947. aasta septembrikuust kõigepealt Eesti iseseisvuse taastamiseni ja sealt sama suure hooga ka vabas Eestis edasi. Just vabas Eestis hakkas Aljošast kujunema konfliktiohtlik asupaik Nõukogude sõjaveteranide ja lihtsalt venemeelsete ning niinimetatud eesti rahvuslaste vahel. Kõige teravamaks kiskus 9. mail, mida idanaaber tähistab siiamaani suure isamaasõja võiduna.

Aastatega kujunes sellest aga midagi enamat kui lihtsalt vanade venekeelsete sõjameeste lilleparaad. Viimane piisk langes karikasse 2006. aastal.
Pronksmehe juures suure isamaasõja võidukat lõppu tähistanud miitingulised muutusid vägivaldseks, kui kohale ilmusid kaks sinimustvalge lipu ja pronkssõduri vastase plakatiga eakat eestlast. Kähmluse vältimiseks otsustas politsei pronkssõduri vastu pikettinud mehed ära viia. Politseiosakonda toimetati väärteoprotokolli koostamiseks üle kümne purjutava pidutseja, enam kui paarikümnele tehti suuline hoiatus.

"Pronkssõdur ju tegelikult valati värviga üle, mille peale kehtestati seal patrulleerimise graafik suisa, et ära hoida järgnevaid akte selle kuju vastu. Kui siis Jüri Böhm tuli sinimustvalge lipuga ja rahvamass tahtis talle kallale minna ning politseipatrull ta siis sealt ära viis, oli see viimane piisk karikas, sest kas tõesti on Eesti pealinnas olemas koht, kuhu Eesti lipuga minna ei saa või see ei ole ohutu," meenutas toonane põhja prefektuuri kriminaalosakonna direktor Erik Heldna. "Ma arvan, et see sündmus oli selline resoluutne punane joon, kust tagasi enam minna ei saanud," lisas ta.

Ka toonane peaminister Andrus Ansip asetab viimaseks äratuskellaks just 2006. aasta 9. mai. "Oli selge juba 2006. aastal, et pronkssõdur sinna jääda ei saa. Alustasime kohe konsultatsioone erinevate huvigruppidega, laskurkorpuse inimestega, usuühendustega, rääkisime väga paljudega. Konsensust sealt muidugi ei tulnud. Järgmisena oli vaja lahendada juriidilised küsimused. Justiitsministeeriumist pakuti välja keelatud rajatise seaduseelnõu, mis tegelikult mitte mingeid probleeme ei oleks lahendanud ja mille lõpuks jättis president ka välja kuulutamata," meenutas Ansip.

"Palusin Varuli advokaadibürool välja töötada vastava seaduseelnõu ja nemad töötasidki välja juba varem kunagi menetluses olnud eelnõu baasil sõjahaudade kaitse seaduse. Seaduseelnõu sai nii hea, et lõpuks hääletasid selle poolt ka mitmed keskerakondlased, sest nad ei saanud aru, et see ongi see õiguslik alus, mille alusel pronkssõdur Tõnismäelt teisaldatakse," lisas Ansip.

Aeg läks edasi ning 2007. aasta märtsis peetud Riigikogu valimised olid Reformierakonna triumf. Valimiste võitja juhtimisel astus 5. aprillil ametisse Reformi, Isamaa ja Res Publica Liidu ja Sotside kolmikliit, mille kaitseministri toolilt leidis end üllatuslikult Jaak Aaviksoo.

"See ei olnud see valdkond, milleks ma oleksin kuidagi süstemaatiliselt valmistunud. Aga selge oli see, et kaitseministeeriumil lasub ülesanne korraldada need väljakaevamised. Selge oli see, et me peame vältima võimalust, et see kujuneb provokatsioonide keskpunktiks 9. mail, mistõttu kõik see pidi toimuma enne 9. maid," rääkis Aaviksoo.

"Kõige olulisem põhimõtteline otsus, mida võib tagantjärgi ühtepidi või teistpidi hinnata, oli piirata monument taraga ja alustada seal varjatult välja kaevamisi. Hommikuks oli see aed püsti ja kuni selle hetkeni suuremat konflikti ju tegelikult sündinud ei olnud. See tabas neid üllatusena, aga võimaldas siiski sotsiaalmeedia ja teiste kanalite kaudu mobiliseerida nii palju inimesi, et õhtul oli seal rahvamass, keda oli võimalik üles ässitada ja vandaalitsema sundida. Sellise arengu jaoks tegelikult me valmis ei olnud. Kui palju oli kohalikke inimesi ja kui nende idapoolseid nõustajaid, on ilmselt siiamaani teadmata," tõi Aaviksoo oma meenutustega meid 26. aprilli.

Toomas Malva oli neil aprillipäevadel Tallinnas ametis märulijuhina. "Meie ülesandeks oli kaevamiste turvamine. Vastaspool, kelleks oli Öine Vahtkond, pani oma valve sinna üles ja väljendasid, et nad ei luba seda kaevamist ja nad ei luba üldse ennast häirida, et nad saaksid ikkagi oma mälestusi mälestada. Me võime arvata, et see oli kuskilt mõjutatud, et keegi rahastas, kuid see võis ka olla ühiskondlik ettevõtmine. Hiljem nad provokatiivselt hüppasid sinna aia peale samal ajal, kui neid filmis välispress, põhiliselt Venemaa press," meenutas Malva.

Rahumeelset olukorra lahendamist otsiti ka Kremliga, kuid Ansipi sõnul arvestati siiski sellega, et konflikt tuleb. "Keegi ei teadnud, mis täpselt juhtuma hakkab. Teadsime, et kogu protsessi juhitakse ikkagi Kremlist, hiljem olen tuvastanud, et kohal viibis kaks massirahutustele spetsialiseerunud ohvitseri ühest teisest riigist. Õhtul hakkas rahvusraamatukogu ette rahvas kogunema ja sekkuma oleks pidanud muidugi varem, aga see ei õnnestunud," rääkis ta.

Peaminister kutsus kokku kriisikomisjoni ning tema juhtimisel loodi politsei juhtimiskeskuses operatiivstaap. Seal otsustati teisaldada pronkssõdur ning koordineerida julgeolekujõudude tegevust. Olukorra lahendamisel tugineti peamiselt politseile ja teistele siseministeeriumi alluvatele jõududele, samas kui kaitsevägi jäi valmisolekusse oma objektide kaitseks. Öö jooksul suudeti rahutused enam-vähem kontrolli alla saada.

Erik Heldna tunnustab tagantjärele poliitikute otsust, et kaitseväge tänavatele ei toodud, kuigi politsei sai tol ööl vatti kõvasti. "Kui hakkas hämarduma, läks see rahvamass agressiivsemaks, hakkasid lendama esimesed esemed, verbaalselt mindi agressiivsemaks palju varem. Ma mäletan ühte esimest autot, mis keerati ümber. Seda tunnet ma mäletan küll, mõtlesin, et nüüd läheb käest ära. Rahvamass sai järsku aru, et seal pronkssõduri ümber ei ole mõtet enam kraageldada, vaid on mõtet "linna vabastama" kallistest riietest või alkoholist," meenutas ta.

Samal ajal tegeleti pronkssõduri ära viimisega. Ansipi sõnul oli pronkssõduri viivitamatu teisaldamine vajalik, et riik säilitaks initsiatiivi ja avalikkuse usalduse. Pärast valitsusliikmete toetuse saamist korraldati öö jooksul teisaldamisoperatsioon ning Sakala keskuse lammutajate käest saadud vajaliku tehnika abil viidi pronkssõdur samal ööl ära. "Olen kindel, et see mässule vastu hakkamine, see liitis väga palju eesti rahvast ja tegi ka paljudele siin elanud inimestele selgeks, et Eesti on ikkagi täiesti iseseisev riik. Ei ole nii, et korraldused tulevad meie elukorraldamise kohta endiselt Kremlist."

Loomulikult ei vahendanud eestlastele toonaseid sündmusi ainult rahvusringhääling. Kõige operatiivsemat pilti pakkus hoopis Kanal 2, mille uudistemagasin "Reporter" oli tol kümnendil kogu Eesti teleuudiste mikromaailma ümber mõtestanud ja oli oma populaarsuse täielikul tipul. Ivar Vigla käe all töötas Steiv Silm, kes kajastas koos operaatori Veiko Talustega rahutuste teise öö sündmusi.

"See oligi võib-olla näide sellisest kaasaegsest uudiste tekitamisest. USA-s ja läänes oli suhteliselt tavaline, et sul on pidev valmisolek minna laivi. Lisaks tolleks hetkeks ka juba tehnika võimaldas seda, see ei olnud veel nii lihtne kui praegu, aga juba võimaldas. Lõpuks oli see Vigla otsus, kes ütles, et on vaja teha, et jälgime ja teeme.
Ma olin siis ka noor naga, täist tahtmist teha. See oli see mentaliteet, mis seal nagu ka valitses, et gaas põhja täiega, keegi suurt risti kuskil ette ei löönud, keegi midagi ei kartnud. Me teadsime, et me oleme alati kõigest välja ujunud," rääkis Silm.

"Ülesanded oli, et ega ma ei pidanud tegema seal intervjuusid. Taluste oli see, kes filmis ja kui oleks vajadust olnud, ma oleks kõrvalt need küsimused reporterina ära küsinud. Aga peamine kaalutlus tulenes ikkagi sellest, et raadiokuulaja ei näe," rääkis Silm, kellest saigi põhimõtteliselt Taluste turvamees. "Ma ei ole nüüd kõige väiksem mees, peaaegu kahemeetrine. Öeldi, et mine Talustele appi, aita teda kõigest nendest asjadest läbi vedada. Kui pimedus saabus, läksime me linna peale jälgima, mis seal siis täpselt toimub."

Reaalne oli rahutuste ajal ka stsenaarium, et eestlased lähevad venelasi vastu peksma. "See risk ikka oli ja koguneti ka. See oli eriti teise päeva peale lõunat, kui neid üleskutseid oli. See aga kinnitas üheksateist aastat tagasi strateegilise kommunikatsiooni tohutu tähtsust, just need sõnumid, mis hakkasid inimestele mobiiltelefoni tulema, et ärge alluge provokatsioonile, ärge palun tulge. Ma arvan, et selle stsenaariumi mitterealiseerimine oli ka üks väga suur edulugu, sest seda kindlasti nüüd meie idanaaber ootas, et see tõmmatakse väga klassikalisele rahvuskonfliktile," rääkis Heldna.

Ansip toob välja, et tagantjärele vaadates lahendati olukord ainuvõimalikult. "Kui me oleks lasknud konfliktil kesta, kui me oleks leebelt suhtunud, siis küllap oleks meil olnud tulevikus teda veelgi raskem lahendada. Aga kes sai ajakirjandusvaenlaseks aastal 2007? See olin mina, sest ma väidetavalt ei soodustanud diskussiooni ühiskonnas, vaid ma suretasin selle diskussiooni. Diskuteeritud oli küllalt, tegutseda oli vaja," märkis Ansip.

Aaviksoo võrdles pronkssõduri küsimust praeguse eestikeelsele haridusele ülemineku küsimusega, leides, et mõlema otsuse tegemist lükati aastaid edasi soovist olla demokraatlik ja tolerantne ning vältida rahvusvähemustega seotud pingeid. "Oleme kohati võib-olla liiga naiivsed ja liiga vähe õppinud kogu maailma kogemusest. Oma suveräänse riigi kehtestamise juures on teatud küsimused, mida tuleb lahendada ühemõttelisemalt. Ebamäärasused tekitavad ebakindlust, ebakindlusele õhutatakse konflikti ja need konfliktid võivad kontrolli alt väljuda. Maailma kogemust tasapisi me iseseisva riigina õpime ja õppimist jätkub veel ka praegusel päeval."