Eesti ja Gruusia koostööfilm "Mandariinid" tegi mõlema riigi filmiajalugu, kui võitis auhindu nii mainekatelt festivalidelt, aga pälvis nominatsiooni nii Kuldgloobuste kui Oscarite jagamistel.

Mängufilmi idee autorite ringi kuulusid produtsent Artur Veeber, operaator Rein Kotov ja Gruusia filmitegija Zaza Urušadze, kes kirjutas filmi stsenaariumi paljuski Lembit Ulfsakile mõeldes.

"Filmi ideest rääkis mulle produtsent Artur Veeber. Me olime varem teinud Moskvasse koos teleseriaale, kus Artur oli produtsent, Lembit Ulfsak mängis peaosa ja mina olin operaator. Artur oli kuskil festivalil kohtunud Zaza Urušadzega ja neil omavahel tekkis idee teha midagi Eesti-Gruusia koostöös, kus peaosa mängiks Lembit," meenutas operaator Rein Kotov.

Kotovi sõnul kirjutas Urušadze filmi stsenaariumi väidetavalt kuu ajaga. "Saime esimese toetusraha ja mind lennutati Gruusiasse pildistama maastikku, et fotode põhjal saaks aimu, kus tegevus võiks toimuda. Filmi heliloojale saadeti Eesti regilaule ja sealt sündis kiiresti filmi põhiteema, mis on segu Eesti regilaulust ja Gruusia rahvamuusikast. Filmi meeleolu oli juba kiiresti olemas," tõdes Kotov.

Seejärel hakati otsima filmile rahastust, aga seda ei tulnud. "Seal olid teatud põhjused. Erinevate kokkulepete tulemusena jõudis see Ivo Feldi kätte," sõnas Kotov. "Ivo mõtles nädal aega, oli nõus ja siis läksid asjad käima."

"Mul oli tol ajal väga palju asju käsil ja ma natuke algul isegi osutasin vastupanu. Mind oli vaja isegi veenda. Gruusia poolt oli raha olemas, Eesti poolt ei olnud. Algul tundus see lugu isegi liiga lihtne," meenutas filmi produtsent Ivo Felt.

Filmi tegevus toimub 1992. aastal Abhaasias, Eestist välja rännanute külas, kus abhaasid sõdivad, et Gruusiast lahku lüüa. Paljud eestlased on juba naasnud tagasi äsja uuesti vabaks saanud kodumaale, aga külas elavad veel Lembit Ulfsaki kehastatud Ivo ja tema naaber Margus, keda kehastab Elmo Nüganen.

""Mandariinide" võtted toimusid tegelikult suvalises võsas. Üks kindel kriteerium, mis pidi olema, oli mandariinisalus, mandariinikasvatuses, seda otsiti pikalt üle terve Gruusia ja see oli ainuke olemasolev objekt, kõik teised asjad on sinna ümber ehitatud. Lõime mitte millestki midagi," meenutas Felt. "See oli täiesti tühi koht, logistiliselt raske koht, igal hommikul võttele sõites pidime sõitma autodega läbi jõe, silda ei olnud. Me ostsime mandariinikasvatuse omanikult ära kogu tema selleaastase saagi ja hiljem saime teada, et selle saagi hinnaga oleksime saanud terve istanduse ära osta. Ei olnud kõige kavalam tehing."

Kotovi sõnul oli võttekoht väga inspireeriv. "Filmisime aastavahetusel ja jaanuaris, kus Gruusias on väga huvitav valgus," nentis operaator.

"Zazal oli film peas olemas. Milline on selle filmi rütm ja eriti just tegelaste dialoogid. Ta oli väga ratsionaalne, me ei filminud midagi igaks juhuks. Töö platsil oligi töö näitlejatega ja dialoogi õige esitus Zaza silmis, aeg-ajalt tekkisid seepärast Zazal ja Lembitul konfliktid," meenutas Kotov. "Üks kurioosne näide oli, et üht lihtsat ja lühikest repliiki tegime 45 duublit."

"Zaza oli erakordselt kindla käega režissöör. Ega filmi tegemine üldiselt mingit demokraatiat ei salli ka, üks peab ütlema, kuidas asjad käivad," muheles Felt. "Eestlastest olime Gruusias kümnekesi ja saime kõik omavahel väga hästi läbi. Võttegrupp hingas ühes rütmis."

Võtted lõpetati jaanuari lõpus ja esilinastus oli Varssavi filmifestivalil oktoobris.

"Varssavis olime väga närvis. Mäletan, et läksin Varssavis hotelli lobby baari ja nägin Tristan Priimäge, kes soovis meile palju õnne ja ütles, et seansid on kõik välja müüdud. Varssavist saime kolm preemiat," meenutas Felt.

"Olime seni edutult oma filmi festivalidele pakkunud," sõnas filmikriitik Tristan Priimägi, kes toona töötas Eesti Filmi Instituudis. "Ühel hetkel tundub võimatu sellega midagi peale hakata ja järgmisel hetkel on foon selle filmi ümber nii muutunud, et on täiesti võimatu, et film tuleb festivalilt tagasi preemiata. Tähed reastuvad õigele joonele ja sa tajud seitsmenda meelega, et nüüd on teine minek. Selle arusaamine on küll väga hea tunne, kui mõne filmiga see tõesti juhtub ja "Mandariinidega" see kahtlemata nii juhtus."

"Ühel hetkel tuli Kuldgloobuste nominatsioon. Zaza kuulis seda hetk ennem kui mina, ta oli Gruusias, helistas mulle ja röökis telefoni. Mõni päev hiljem tuli Oscarite shortlist, kus olid väga tuntud režissöörid ja siis tuli Oscari nominatsioon. Ma arvan, et ühel filmil on raske paremini minna," sõnas Felt.

Feldi sõnul on film müüdud 120 riiki. "Vaata, kuidas tahad, aga vaatamata filmi mõõdukale eelarvele ei ole kogu see müük tagasi toonud. Kui me räägime mingist filmiärist, siis see film ei oleks ennast tagasi tootnud vaatamata sellele, et müüs nii paljudesse riikidesse, sest filmi näidati väikestes kinodes," tõi Felt välja.

"See on Gruusia lugu meie osalusel. Üldinimlik lugu küll ja meile meeldib seda Eesti filmiks pidada, mida ta protsentide järgi ka on, aga lugu toimub Gruusias ja autor on grusiin," nentis Priimägi.

Kui animatsioon kõrvale jätta, siis Eesti mängufilmis on Priimäe sõnul saavutamata veel see, et Eesti autor on tunnustatud oma loomingu järgi. "Seda tahaksin ma kogeda," lisas Priimägi.

"Mul isiklikult on hea meel, et Lembit Ulfsak sai Oscaritel ära käia. See tundub mulle sümpaatne pärast seda, kui ta Nõukogude Liidus oli nühkinud mitukümmend filmi valmis, osad neist väga kvaliteetsed, ilma mingi võimaluseta rahvusvaheliselt kuhugi jõuda, siis karma ikkagi heastas selle lõpus veel," nentis Priimägi.