"9. septembril 2001. aastal tulin õhtul töölt koju ja mu mehel Andrusel hirmsasti pea valutas. Lauda juures töötades juba kuulsin, et inimesed on surnud, aga ma ei teadnud, millesse," meenutas Kilingi-Nõmmel elav Helle, kelle mees Andrus puhkab kalmistul. "Kui kiirabi tuli, oli ta juba surnud. Öeldi, et tegemist on metanooliga ja paljud inimesed on Pärnu maakonnas surnud. Andrusest jäi maha kolm last."

"Salaviina joomine oli tol ajal normaalne. Andrus pidi sõbraga minema Kihnu ehitama ja meil kõrval üks mees müüs salaviina, nad võtsid pool liitrit ja jõid kahepeale ära. Sõber jäi ellu, ta jõi kohe riigiviina peale, aga tervis oli tal ikka väga kehv," lisas Helle. "Ma ei ütleks, et minu mees oli alkohoolik, ta käis tööl, ta ei joonud iga päev. Pigem oli see halb juhus."

"Keskmine laps, tol ajal 11-aastane tütar, kes oma isa surma pealt nägi, käis pikalt psühholoogi juures. Ta pole siiamaani sellest üle saanud. Tütar on nüüd 36-aastane ja see juhtum on jätnud talle sügava jälje. Ta on endasse tõmbunud, võtab kõike südamesse, vaatab tihti isa pilti ja pisar tuleb silma. Kerge ju ei olnud, inimesed vaatasid ikka viltu, et isa suri viinamürgitusse," meenutas Helle. "Mind aitasid väga palju sõbrannad ja ema. Lapsed toetasid ka väga palju, hoidsime kõik kokku." 

Esimese ööpäeva suremus oli drastiline

Tragöödia leidis aset nädalavahetusel, mis pani keerulisse seisu Pärnu maakonna kohaliku haigla ja kiirabi. "Väga pingeliseks muutus olukord siis, kui linna kõik neli kiirabibrigaadi olid hõivatud ja väljakutsete arv aina kasvas. Kasutusele võeti kaks reservautot ja terve nädala teenindasime kuue brigaadiga Pärnu linna," meenutas toonane Pärnu kiirabi juht Külvar Mand.

Enamus haigeid, kes esimestel ööpäevadel haiglasse toodi, olid väga tugevate mürgistusnähtudega. "Inimesed olid teadvushäiretega ja koomas. Esimese ööpäeva suremus oli väga drastiline," lisas Mand.

"Laboratoorne kinnitus, millega on tegu, tuli natuke aega hiljem. Esimene patsient tuli ebaselge teadvushäirega, oli natuke rahutu, hingeldas ja teda võeti kui psühhiaatrilist patsienti, mõni aeg hiljem ta suri," sõnas Raido Paasma, kes oli toona Pärnu haigla intensiivraviteenistuse juhataja. "Esimene selgem sümptom on see, kui patsient hakkab kaebama nägemishäireid. Esimese ööpäeva patsientide arv oli 68, keda me pidime teenindama."

Üheksa päeva jooksul jõudis haiglasse 111 patsienti.

Salaalkoholi müük oli hästi väljatöötatud võrkturundus

Arstidega paralleelselt alustas tööd politsei. "Moodustati uurimisgrupid, kes hakkasid käima mööda erinevaid piirkondi, läksid kannatanute elukohtadesse. Toimusid läbiotsimised ja meie eesmärk oli võimalikult palju salaalkoholi kokku koguda, et inimesed enam ei sureks," meenutas uurija Nils Sempelson.

Mand meenutas, et esimene patsient, kes oli intensiivis võimeline andma mingeid ütlusi, küll mitte eriti meelsasti, sõnas, et sai salaalkoholi kohast, mis oli haiglast 300 meetri kaugusel. "Sellest hetkest alates oli ka politseil võimalus operatsioon käivitada, see mees jäi ka ellu," nentis Mand.

"9. septembril toimusid juba esimesed läbiotsimised ja 10. septembril peeti esimesed isikud kinni, kelle kaudu see alkohol liikuma hakkas. Kõik sai tegelikult alguse 5. septembril, kui kolm noormeest varastasid Are vallast 2000 liitrit metanooli, mis pandi kohe müüki," meenutas Sempelson. "Salaalkoholi müük oli väga hästi väljatöötatud võrkturundus."

Kohtu ette jõudis 19 inimest

Noormeestel endil salaalkoholi müümise tausta ei olnud, aga nad leidsid isiku, kellele see maha müüa. "Mees, kellele nad selle edasi müüsid, ja sealt edasi, olid küll kõik salaalkoholimüüjad. Meie suutsime kindlaks teha 19 isikut kogu sellest ketist. Arvan, et saime praktiliselt kõik sealt kätte. Nende hulgas oli viis naisterahvast," nentis Paasma.

Umbes kuu pärast metanoolitragöödiat sattus Paasma alkoholipoodi ja leti ees oli meesterahvas, kes päris kindlasti oli eelnevatel aastatel tarvitanud salaalkoholi. "Nüüd luges ta leti ees münte kokku, et osta riigiviina," meenutas Paasma.

Mandi sõnul tuli riigimeedia ja raadiod-ajalehed väga hästi kaasa, kajastades sündmusi kohapeal. "See andis inimestele infot ja hoiduti mis iganes alkoholi kasutamisest. Sellega saime kiiremini piduri peale, sest salaalkoholi kogus, mis oli juba müümiseks ette valmistatud, aga veel maha müümata, oli ikka väga suur," tõdes Mand.

Kohtu ette jõudis lõpuks 19 inimest. "Kõik nad mõisteti süüdi. Kes varguse, aga enamus surma põhjustamise pärast ettevaatamatuse tõttu. Peamees Sergei sai viis aastat reaalset vangistust, mis oli sel ajal maksimumkaristus sellise kuriteo eest. Noored pakkusid talle seda müügiks, tema läks lihtsalt kaasa, ta tundis üht hulgimüüjat ja nii see salaalkohol ringlusse läks," nentis Paasma, kes omandas pärast juhtunut toksikoloogi eriala ja käsitles tragöödiat ka oma doktoritöös.