Eelmisel aastal korraldasid vähikogukonna Onkoloogika eestvedajad Kristel Leif ja Pille Retter esimest korda festivali Onkofest, mis on mõeldud vähipatsientidele ja nende lähedastele.

"Meie elu ei peatu sellega, et me selle diagnoosi saame," vastas Leif küsimusele, kuidas kaks äärmust – lõbus festival ja keeruline vähidiagnoos – kokku sobivad. "Ma arvan, et selles elus võiks olla jätkuvalt nii kurvemaid kui ka rõõmsamaid emotsioone, et seda elu kõikide oma värvidega nautida. Festivalidel käimine ja kõige kogemine koos selle diagnoosiga ei ole kuidagi keelatud."

Mõeldes esimesele festivalile, tuli Retterile kohe eredalt meelde festivali avamine. "Professionaalses mõttes me justkui ebaõnnestusime selles festivali avamises, sest me tihkusime kahekesi nutta ja siis vaatasime, et tegelikult enamik nutab. See oli selline mitte kurbuse nutt, vaid see oli esmalt lõdvestumise nutt, äratundmise nutt ja elusa elu pühitsemise nutt," lausus ta.

Leif tõi välja, et Onkofestiga pööratakse tähelepanu vähihaigete teekonna elulisele poolele, mis jääb ametlikust raviteekonnast välja. Sel suvel, 10.–12. juulil toimub Onkofest taas. Tänavuse festivali fookuses on suhted lähedastega. "Kuidas inimsuhted kujunevad ja muutuvad diagnoosijärgselt," avas Leif.

Katusteemast on kantud kogu festivali lavaprogramm. Lisaks tuleb muu hulgas juttu nii vaimsest kui ka füüsiliselt tervisest, tööalasest rehabilitatsioonist, juriidilistest ja finantsilistest teemadest, toimuvad loomingulised ettevõtmised ja võetakse aeg maha.

Elu kõikide oma tahkudega

Endale mõeldes on Retter sel aastal festivali korraldamises hoogu maha võtnud. Tema üheksa aastat kestnud vähiteekond on taas aktiivravi faasi jõudnud ning tal on kehas üle kümne aktiivse vähikolde. 

"Nüüd on ikkagi olukord selline, et kuna me räägime reaalselt elu pikendavast ravist, mille pikkust me ei tea määrata, siis ma keskendun väga sellele suvele, oma perele, iseendale, kirjutan uut raamatut. Lihtsalt nüüd on see koht, kus mul on fookused elust endast tingituna paratamatult lihtsalt kõrval," avas ta.

Praegu elab Retter päev korraga ning tema sees valitseb rahu. "Kuidagi hästi teistmoodi on elu praegu. Aga see nõuab täielikku peatumist. Siin saadki aru, et mingite rongidega lihtsalt enam kaasa joosta ei jaksa ja ei olegi vaja," lausus naine ja lisas, et lisaks suhetele lähedaste ja sõpradega, on tema jaoks oluline suhe iseendaga. "Mulle meeldib väga üksi olla, mul on vaja seda, see on mul igas päevas sees."

Raamat, mida Retter kirjutab, kannab pealkirja "Kirjad elule". Nagu pealkiri vihjab, räägib see elust. "Ma tunnen, et mul on veel midagi öelda. Mul on palju öelda, palju endast maha jätta, palju anda," sõnas ta.

Retteri on leppinud teadmisega, et kellegi elu pole lõputu. "Ükskõik kui palju me siin Lääne maailmas sellest ilusast noorusekultusest ja kõigest millest tahame rääkida, aga paraku me ei ela ideaalmaailmas ja meil surevad noored, meil kahjuks surevad ka lapsed, mis on tõesti traagiline," nentis ta.

"Ma olen võtnud seda haigust täiesti normaalse elu osana. Ta tuleb murrab su pereringi, mis ongi kehv variant, aga midagi ei ole teha, nii lihtsalt on. See on see elu oma kõikide tahkudega," rääkis ta ja rõhutas taas rahu olulisusele.

"Mida ma tahan ka saavutada ja kuhu poole hästi aktiivselt liigun on see, et samal ajal kui ma elan elusat elu, ma valmistun ette. See loob mulle endale turvatunde, ma arvan, et see loob ümberkondsetele turvatunde. Kui on juba päris keerukad ajad, siis mingit itkemist väga ju ei taha, siis juba tahad rahu. Selle poole ma püüdlen," ütles Retter.

Kristel Leifi haigus on üle 15 kuu remissioonis olnud. "See on jälle teistpidi koht, kus olla ja kus väga paljud inimesed selle diagnoosiga [mõtlevad], et kuidas nüüd siit edasi minna: kui palju sa selles kohas üldse mõtled selle haiguse peale; kui palju sa valmistud, sest seal taustal on jätkuvalt neljanda staadiumi diagnoos, seal taga on jätkuvalt see, et sa ei ole ju terve, see haigus võib iga hetk naasta," avas ta.

Kuigi alateadlikult tahaks ennast pidevalt tagasi hoida, on Leif jõudnud punkti, kus ta laseb endal olla ja teha asju, mis hinge täidavad.

"Ilmselt kui selline aktiivravi periood ühel hetkel tagasi jõuab, siis see aeglustumine ja kõige selle sünteesimine tuleb, aga praegu tunnen, et ma olen täpselt selles kohas, kus tahaks teha, näha, olla, toimetada, möllata. Eks kogu see meie kogukonna võlu ja valu ongi see, et kõike jagub ja need rollid ning elufaasid võivadki väga ootamatult muutuda. Üleöö võib olla olukord täiesti teine. Eks me peame seda kogu aeg hoidma meeles," sõnas ta.