Peale vaadates ei aima keegi, millest kõigest Paide gümnaasiumi abiturient Rait on viimase nelja aasta jooksul pidanud läbi tulema. Ja mitte ainult tema, sest selles loos on oluline osa ka tema sõpradel, lähedastel ja isegi kooliperel. "No igast jamast tuleb ikka mingi positiivse asjaga välja, on küll vähk ja kõik need rasked ajad olnud, aga õpid ka ikka sellest, et kuidas sõpru võita, nendega suhelda ja endaga hakkama saada," ütleks Rait Kohk.

Neli aastat tagasi oli Rait lõpetamas üheksandat klassi, kui enesetunne läks pikkamisi järjest kehvemaks. "See algas siis, kui mul oli eksamiperiood, ma hakkasin hästi palju magama, normaalne inimene magab kuus, seitse või kaheksa tundi, ma magasin kümme kuni 12 tundi ööpäevas, see tundus hästi palju. Natuke edasi minna, siis hakkasid tekkima higistamised öösiti," meenutas ta.

Peagi saigi Rait Kohk lümfoomi ehk lümfirakkude kasvaja diagnoosi. Põhikooli lõpetamise järel algaski Raidi esimene suur võitlus, kõigi vahenditega, mis lümfoomi raviks olemas. Algul jäi Rait küll pikalt koduõppele, et mitte nakkusi saada ja organismi säästa, aga tasapisi ta siiski kosus ja võis ka kooli tagasi minna. 

Koos sõpradega Rait mullu siiski gümnaasiumi lõpetada ei saanud. Kasvaja oli tagasi ja see oli äärmiselt ootamatu ning ränk hoop. "Ma ei olnud kunagi mõelnud, et see võib tagasi tulla. Vähk on vähk, see võib olla ja juhtuda, aga et see võib tagasi tulla, selle peale ma kunagi ei mõelnud. Ma olin esiteks nii noor, mul oli palju paremaid asju teha, kui selle peale mõelda, et uuesti haigeks jääda," sõnas ta.

Teisel korral kulges kõik palju raskemalt. Haiguse tõsidusest sai ta ise aru siis, kui talle öeldi, et haigla saab tema teiseks koduks. "Surmahirm on niisugune asi, mis käib käsikäes kogu eluga, ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks seda niimoodi põdenud, et mul on täiesti ükskõik ja mind tegelikult ei huvita, mis tuleb või ei tule."

Seekord kestis Raidi võitlus haiglas järjest pikki nädalaid. Lisaks keemia- ja kiiritusravile tehti talle ka tüvirakkude siirdamise protseduur, et organism hakkaks end nii-öelda ise parandama. See siirdamine oli tema sõnul ka üks raskemaid aegu elus. "Ma kaalusin siis 62 kilo, aga kui ma läksin haiglasse, siis ma võtsin seal omakorda kaheksa kilo alla ehk lõpuks see vaatepilt oli suhteliselt jube, ma ei saanud ise kõndida enam."

Sellest raskest hetkest sai ta üle lähedaste inimestega abiga. "Ema küsis ka, kas sa tahad psühholoogi juurde minna või rääkida, aga mul ei ole sellist asja vaja, ma saan rääkida oma sõprade ja lähedastega kõik asjad ära, mis vaja," rõhutas ta ja tõi välja, et väga palju asju arutavad nad sõpradega saunalaval.

Ravi oli küll ränk ja taastumine võttis aega, aga ühel päeval sai Rait taas jalule, uued lokid peas ja valmis kõigeks, mida elul on pakkuda. "Kui terveks sain, siis teisel korral oli selline tunne, et ma võin pea ees läbi betoonseina ka joosta, ma olen ikka nii kõva vend, siis oli hea tunne," kinnitas ta.