"2024. aasta veebruar tähistab minu jaoks hetke, kus sai teatavaks, et minul on väga haruldane silmahaigus. Sellest hetkest muutus täielikult kogu minu elu. On elu enne diagnoosi ja elu pärast diagnoosi ja sellega kohanemine võtab teinekord aastaid. Muutunud on suhtumine iseendasse, arusaam maailmast, võib öelda, et vähidiagnoos muudab inimesi paremaks ja valgustatumaks," ütles onkoloogika kogukonna tulihingeline eestvedaja Kristel Leif.

Inimesi, kes vähiga mingil moel kokku puutuvad, on väga palju. "Kui ma iseend selle diagnoosi seest leidsin, tundus mulle veider, et polnud kohta, kuhu pöörduda, kellega rääkida, et leida mõistmist. Meil on väga tublisid patsiendi organisatsioone ja -ühinguid, aga kui me räägime tööealistest ja noorematest inimestest, siis sellist kohta polnud. Sealt sai kogukonna loomise mõte alguse. Aastase tegutsemise järel seisab onkoloogika kogukond hea kolme suuna eest. Kogukonna tugi ja kogemustoetamine, et inimesed ei isoleeriks ennast ühiskonnast. Et oleks parem navigeerimine tervishoiu- sotsiaalsüsteemis. Kõige tugevamalt tegutseme huvikaitsega, et meie patsientide ja lähedaste hääl jõuaks otsustajateni, ja tooks endaga kaasa muutusi, mida me tegelikult vajame," nentis Leif.

Leifi sõnul räägitakse nendest 70 000 inimestest, kes täna Eestis vähidiagnoosiga elavad, suhteliselt vähe. "Diagnoosi taga, kus peaasjalikult on fookus ravil, langeb kriisi inimene tervikuna. Inimene vajab tähelepanu ja me ei ole täna oma riiklike süsteemidega selles kohas, kus me suudame seda toetust pakkuda," nentis ta. "On palju inimesi, kes on selle diagnoosiga täiesti üksi. Me peame õppima elama selle haigusega ja mitte surema enne surma. Püüame mõjutada oma tegevusega ka üleüldist suhtumist vähihaigusesse."

"Me pole harjunud vähist rääkima, räägime teatud aspektidest vähi juures, Me pole harjunud suhtlema vähihaigega. See väljendub töökeskkonnas, sõpruskonnas. isoleeritus on üks kõige suuremaid probleeme ja eriti noorte inimeste puhul," tõdes Leif.