Ajakirjanik Maire Aunaste ja kunstnik Ave Nahkur toovad sel suvel Viljandis publiku ette vestlusõhtud, kus tulevad jutuks ka need teemad, millest tavaliselt räägitakse alles pärast kaamerate sulgemist.

Kahe tugeva natuuriga naise tutvus on värske, kuid juba esimesel kohtumisel Nahkuri kasvuhoones hakkasid Aunastel ideed kasvama kiiremini kui tomatitaimed. "Nägin seda kohta ja mõtlesin, et mis ta siin ikka niisama seisab, kuigi tegelikult sa oma tütrega eelmisel aastal tegid siin mõne ürituse juba," rääkis Aunaste "Ringvaates".

Oma uues kodulinnas Viljandis on Aunaste toimetanud vaid mõned kuud. Viljandisse kolis ta olude sunnil, sest maja, kus ta Paides elas, müüdi üleöö maha.

"Ma isegi ei teadnud, mind ei olnud kodus, et maakler seal juba kõnnib koos tulevase ostjaga. Ja siis anti mulle umbes kaks või kolm päeva, et koli nüüd ära. Vaatasin kuulutusi Rakveres, Tallinnas, Tartus, aga hinnad on ju sellised, et ei jõua mitte kuskil üürida."

Nii jõudis ta Viljandisse, kus tema iseseisev elu kunagi alguse sai. "Esimest korda kolisin oma vanemate kodust Tartust ära 16-aastaselt, sest ma tulin Viljandi kultuurikooli. See oli üks vähestest õigetest sammudest, mida ma elus olen teinud. Esimesed kallimad ja kõik on sellest linnast pärit. Ma sõidan tihti ühe vana kavaleri majast mööda ja mõtlen, et huvitav, kas ta veel elab või on juba surnud," naeris endine saatejuht.

Aunaste sõnul ühendab neid Nahkuriga see, et nad ei imesta elus mitte millegi üle. "Me oleme kõike näinud, me oleme kõigega harjunud ja me oleme absoluutselt kõigest üle saanud," lausus ta. "Kõik on võimalik. Absoluutselt kõik on võimalik," nõustus Nahkur.

Muu hulgas heidavad kaks naist vestlusõhtutel pilgu luhta läinud suhetele. "Selles me oleme kindlasti ühel meelel, et meestest lahkuminekud on alati palju huvitavamad kui kokkusaamised, sest saad kokku ja mõtled kõik, nüüd ma ei pea enam midagi tegema, midagi pingutama, aga siis see lahkuminek on nii pikk ja vaevaline, et mõtled kuni surmani, et kuidas ma selle küll üle elasin," rääkis Aunaste. "Mina olen olnud 12 aastat üksinda ja ma olen väga õnnelik ja rahul."

Lisaks kutsutud külalistele annab Aunaste võimaluse ka kellelegi publikust. "Kes tahab rääkida, see räägib. See oleks nii tore, kui kellelgi on nii suur enesekindlus, et ma nüüd tahan anda intervjuud ja rääkida oma elust," sõnas ta. Kuid seda, et ta hakkab kellelgi vastumeelelt sõnu suust kangutama, Aunaste ei plaani, sest tal on see ükskord teles poolteist tundi pika otsesaate ajal juhtunud.

"Eri Klas oli kohal ja teema oli härrasmehelikkusest. Teine mees ei tulnud, sest ta jäi Tartusse oma üliõpilastega õlut jooma. Ma ei olnud selleks valmis. See on kohutav. See oli kõige õudsem saade, mida ma elus olen teinud, me lihtsalt istusime ja imesime sõnu ja mõtteid välja. Rohkem ma ei tahaks midagi taolist teha," meenutas ta.

Ajakirjaniku sõnul mängis oma rolli ka see, et ta oli noor ja ei osanud ise saadet täis rääkida. "Sest kui sa oled noor, mida sul rääkida on. Nüüd juba võiks rääkida, näiteks miks ma televisioonist ära tulin," muigas ta.

Reporter Christel Karitsa küsimuse peale, miks ta siis televisioonist ära läks, vastas Aunaste, et ühel päeval paneb ta kõik, mida ta seni rääkinud ei ole, kaante vahele. "Ainult üks probleem on: ma ei saa seda avaldada enne, kui kõik need inimesed, kellest ma tahan rääkida, on surnud. Aga väikene kahtlus on, et äkki olen mina ka siis surnud."