11. septembril möödub 25 aastat tragöödiast, mil terroristid kaaperdasid USA-s lennukid ja juhtisid need mitmesse suurde hoonesse. Kümme aastat pärast rünnakut avati tornide kunagises asukohas hukkunute memoriaal.

"See oli tööpäeva hommik ja minu töö New Yorgis oli poolteist aastat kahe vanainimese eest hoolitsemine ja minu töövahetus lõppes alati hommikul kell pool üheksa. Tulin elumajast välja, mis asus 79. tänava ja kolmanda avenüü nurga peal. Igal hommikul oli mul täpselt sama rutiin, ostsin pakistanlaste kohvivankrist kohvi ja kohupiimapiruka, istusin metroosse ja hakkasin all-linna sõitma, sest pidin minema praamile," meenutas ajakirjanik Maire Aunaste kohutavat päeva.

Aunaste tuli metroost välja ja nägi, et kõik inimesed vaatavad taevasse. "Nägin üht tornidest ja see põles. Kui ma oleksin olnud sada meetrit paremal pool, oleksin võib-olla näinud ka teist torni, mis ka juba põles. Siis oleks mul võib-olla tekkinud ebaterve uudishimu, et lähen vaatan, mis seal põleb, aga nägin ainult üht torni ja mõtlesin, et see on tulekahju," nentis Aunaste.

Praamil anti kõikidele päästevest. "Keegi midagi ei teadnud, aga kõik olid kuidagi imelikud ja vaiksed. Mõnel mehel olid valge särgi peal verepritsmed, üks naine keerutas sõrmede vahel palvehelmeid."

Ühel hetkel aga juhtus Aunaste sõnul midagi kohutavat. "Kui on lõkkease ja sa hüppad sinna sisse, siis tuhk tõuseb üles. Sel hetkel nagu keegi oleks hüpanud lõkkeasemesse, jäi terve praamitäis inimesi kottpimedusse. Läks pimedaks ja tundsime kõrbelõhna, mõne hetke pärast ütles laevakapten, et daamid ja härrad, meiega on kõik korras," meenutas Aunaste süngeid hetki.

Praam hakkas sõitma, praamil oli umbes 3000 inimest. "Kõik olid surmvaiksed. Jõudsin saarele, vaatasin Manhattani poole ja Manhattanit enam ei olnud, oli ainult suur pimedus, tuhk püsis seal mitu päeva."

Aunaste sai toimuvast aru alles siis, kui jõudis koju ja pani televiisori mängima. "Mäletan väga hästi, et kell oli kümme minutit 11 läbi ja ka mu tollane abikaasa tuli töölt ära, terve elu seiskus. Me mõtlesime kõik ainult üht asja, maailm on muutunud," tõdes Aunaste. "See ei lähe mitte kunagi meelest ära. See on umbes sama asi, kui su lähedane inimene sureb ära. Üks asi, mis mind pani täielikult nutma, iga päev olid matused. Ameeriklased matavad iiri muusika saatel."

Kui aega oli läinud mööda juba nii palju, et inimesi rusude alt enam ei leitud, näitas uudistesaade Aunaste sõnul ühel õhtul, et rusude alt leiti koer. "Politseikoer, kes oli läinud majja koos päästjatega inimesi päästma. Tuhat meest lõpetasid töö, kui koera sealt välja kanti. See on uskumatu kurjus, mida võidakse teha inimestele, kes ei ole mitte milleski süüdi," tõdes Aunaste.

Kui Aunaste 2019. aastal taas New Yorgis käis, külastas ta ka hukkunute memoriaali. "See koht on erakordselt imposantne, niivõrd kihvti arhitektuuriga. See näitab, et eluvaim on igasugusest vaenulikkusest ikkagi suurem."