"Esimest korda vaatasin vist 1980. aastate alguses, kui see jooksis Soome televisioonis. Kui ma seda täna vaatan, siis on see ikkagi tore ja naljakas. See on maitsekalt tehtud. Ei mõnitata ega irvitata kedagi konkreetselt," rääkis Oja.

Sari sai ilmudes kriitikat, et see pisendab teise maailmasõja koledusi. "Selliseid irisejaid on alati olemas. Mina seda niimoodi ei võta, vaid lihtsalt kui head huumorit, mis on oma aja kontekstis, Prantsusmaa vastupanuliikumine, sakslased ja nii edasi. Omavaheline suhtlus ja tegelased on koomilised. Seal on väga hea tüübid, kes seeriast seeriasse kordavad kasvõi ühte ja sama lauset," naeris Oja.

Sellised tegelased on näiteks meister-maskeeruja härra LeClerc ja vastupanuliikumise liider Michelle.

Oja tõi välja, et sarjas kasutatakse n-ö naljakohtadel ka rahva naeru. "Aga selle sarja puhul on huvitav see, et enamus seeriaid on filmitud nii, et publik on stuudios. Naer ei ole nagu USA-s peale pandud. Kui sarja jälgida, siis teatud kohtades, kus on naer, näitlejad peavad pausi. Muidu nad sõidaksid kohe teemaga edasi. See teeb ehedaks, need naerud on ehedad ja kõik erinevad," rääkis Oja.

Sari oli küll ülimenukas, aga Saksmaal näidati seda alles aastal 2008. Arvati, et publik ei võtaks seda vastu. "Nüüd olen lugenud, et sellel on Saksamaal hästi läinud. /.../ Ta on ikkagi väga vahva sari. Mõni vana asi töötab," lisas Oja.