"Vaadates väikese Teodori näidet, kes vabariigi aastapäeva kontserdil julgelt esines, siis on hästi näha, et tema veel ei oma kogemust, kus koolis, klassi ees näiteks luuletust lugedes hakkab keegi hakkab naerma, kui tal läheb segamini," selgitas psühholoog Ülli Kukumägi, kust tuleb pabistamine.

Üks on meie närvisüsteem, mis annab meile infot, kuidas olla ja mida teha, aga teine on meie kujutlusvõime. "Ärevus tavaliselt ei tõuse mitte sellepärast, et ma pean reageerima, vaid negatiivne, mis hakkab meid pärssima, on see, mida me ise endale ette kujutame, mis kõik võib hakata juhtuma. Täiskasvanuna me kujutame ette, kuidas asjad negatiivselt võiksid minna ja sellega tõmbamegi endale pinge peale," tõdes Kukumägi.

Lasteaias on lapse jaoks veel turvaline, aga kui laps läheb kooli, on tal seal grupp, kuhu ta peaks kuuluma, ja nüüd hakkab olulist rolli mängima see, kuidas see grupp annab talle hinnangu ja reageerib tema käitumisele. "Grupp on meile oluline selleks, et me jääksime ellu. Inimesed kardavad avalikku esinemist rohkem kui surma. Kui ma nüüd tõusen kolleegide ees, võõraste ees on alati lihtsam, püsti ja pean midagi ütlema, siis blokibki ära, sest seisund, mida sa tundsid siis, kui kunagi klassi ees seisid, kui kõik läks nässu, siis sealt võib sinu aju jaoks järgneda situatsioon, kas ma jään üldse ellu."

Väike pabistamine on täiesti normaalne osa meie elust. "Kui me aga ei oska teadlikult pabistamist reguleerida, hakkab see pärssima mu sooritust. See oskus on täiesti õpitav, tahab lihtsalt saada palju kordusi. Pabistama me õpime ka läbi korduste," tõdes Kukumägi.

Psühholoog tõi välja, et ühest uuringust luges ta, et inimene suudab 90 sekundiga genereerida viis muremõtet. "Aju ongi orienteeritud märkama muretsemist, potentsiaalseid asju, mis võiksid meid ohustada, et me jääksime ellu. Sinna lõksu me sageli jääme."

Tihti pärsivad meie sooritust ka teiste inimeste ootused. "Edu ei ole kinni mitte ainult meie intellektuaalsetes teadmistes, vaid emotsionaalsetes oskustes, kuidas ma suudan ennast reguleerida, kujutlusi luua, seepärast on mäng ülioluline ja peaks jääma meiega elu lõpuni, sest niipea, kui me ei oska enam laste moodi mänguliselt mõelda, oleme hädas ja muretsemegi," sõnas psühholoog.

Kukumägi sõnul tasuks endale ette kujutada, et tegevus, mida ma hakkan tegema, läheb hästi, sest aju ei tee vahet, kas on kujutlus või reaalsus. "Naudi hetke, sest me nagunii alati anname endast parima," ütles Kukumägi. "Ja olge teie ise, see on see, mida väike Teodor veel oskab."