"See oli minu idee, et tuleksime saatesse Jassiga kahekesi. Minu ema Zoja ja isa Boris lahutasid, kui ma olin nelja-aastane. Üsna ruttu pärast seda tuli mu ellu Jassi ja tema suhtumine minusse oli esimesest päevast alates niivõrd soe, et ma ei ole teda kunagi nimetanud oma kasuisaks, sest sellel sõnal on natuke võõristav maik. Vormiliselt on Jassi mulle kasuisa, aga sisuliselt on ta võtnud isa rolli sellest päevast peale oma kanda, kui ta meie perekonda tuli," selgitas dirigent Mihhail Gerts oma seoseid Jassi Zahharoviga. "Samas on Jassi alati igati soosinud seda, et ma suhtleksin ka oma pärisisaga."

Mihhaili sõnul on Jassi teda tohutult palju mõjutanud nii inimesena kui ka erialaselt.

Elatud elu ei saa endalt maha raputada ega olematuks muuta

Mihhail on elanud koos abikaasa ja tütrega, kes õpib 8. klassis, pikalt Berliinis. "Abikaasa on hariduselt pianist, aga dirigendi abikaasa on omaette elukutse," muheles Mihhail. "See, et me oleme tänaseks 15 aastat koos olnud, on suuresti minu abikaasa töö vili."

"Minu vanaema oli erakordne inimene. Ta oli inimene, kes mind ellu kutsus. Kuna mu emal ei olnud lapsi, oli vanaema see, kes ütles, et laps ikkagi peab olema ja see asi tuleb lahendada," meenutas Jassi. "Ma olen võetud lastekodust, olen lapsendatud. Kuidas see täpselt kõik oli, seda ma ei tea, see oli must auk, mis mind kahtlemata on palju mõjutanud. Seda elu, mis sa oled kaasa saanud, ei saa sa kunagi endast maha raputada ega olematuks muuta. Mu vanaema ütles alati, et ära mõista hukka, vaid püüa mõista, sul on väga keeruline saatus olnud."

See, et ta on lapsendatud, tuli Jassi jaoks välja poolkogemata, ta kuulis seda võõra inimese suust. "See oli mu jaoks muidugi suur trauma ja on andnud ka tõuke olla inimeste vastu hea, mõista neid ja toetada."

Jassi meenutas, et isa puudumine mõjutas teda väga ka kooliajal. "Ema pidi mitu korda koolis käima, sest aina osutati ja küsiti, miks teil isa ei ole. Mamma läks lõpuks kooli ja pani asjad paika, kuigi ta oli siis juba soliidses eas. Aga see märk oli ikkagi mu otsaees. Ma olin kõigest kuueaastane, kui mu vanaema suri."

Laulmine muutus ühel hetkel fanaatiliseks hobiks

Hiljem oli Jassi koolis iidol, keda ka jumaldati, sest ta laulis väga hästi ja hakkas esinema. "Sinnamaani jõudmine aga ei olnud kerge. Hakkasin endale isa välja mõtlema, mul oli hea kujutlusvõime. Iseenda eest kuskile ei jookse, pead sellega toime tulema. Mina leian, et inimhing peab varem või hiljem saama kõikidele küsimustele elus vastused, ükskõik kui halvad need ka ei ole, siis ta saab rahu ja oskab sellega ümber käia ning oma perekonnas edasi anda," tõdes Jassi. "Mina oma küsimustele vastuseid ei saanud."

Laulmine muutus ühel hetkel Jassi jaoks lausa fanaatiliseks hobiks. "Kuigi ma tahtsin saada hoopis arstiks, et oma vanaema aidata, et ta tõuseks jalule. Arst on mulle tänaseni sümpaatne elukutse. Ma tahaksin, et Miša tütrest saaks arst."

"Sõpru mul ei olegi elus eriti olnud, olen pigem vastuvoolu ujuja ja omaette olija. Läbisaamine klassikaaslastega oli hea, aga ma ei ole eriti hea kollektiivi sulanduja. Ma ei ole kunagi olnud tiimitöötaja, see on ilmselt minu suur puudus," nentis Jassi.

Nime Jassi pani talle tema Soomes elav ristiema Salme.

Sündis südamedefektiga ja viibis palju haiglas

"Minu jaoks on suur vapustus peaaegu kõik, mida Jassi praegu rääkis, sest ma kuulsin seda esimest korda," nentis Mihhail. "Meil ei ole need teemad kunagi nii fookuses olnud."

Mihhail sündis südamedefektiga ja viibis lapsena tihti haiglates.

"Minu ümber on olnud kõik väga jõulised, ranged ja impulsiivsed inimesed. Ema-isa, vanavanemad, ka Jassi ja võib-olla tänu sellele olen mina vastukaaluks selline, et mind on suhteliselt raske endast välja viia," muheles Mihhail. "Minu jaoks on tänasel päeval suurim jõuproov jääda rahulikuks suheldes oma teismelise tütrega. Näiteks kui ma palun hakata tal viiulit harjutama."

Elus tuleb kõik ära teenida

Jassi tõi välja, et võõrast last nii-öelda kasvatama asudes sul alguses ei olegi midagi. "Autoriteedist tuleb alguses loobuda, seda sul alguses ei olegi. Kõik tuleb elus ära teenida, autoriteet tuleb tasapisi, see ei tule kohe. Autoriteeti kasvatatakse sammhaaval, elu käigus, ehitad vundamenti, paned telliskivid seina, et laps hakkaks sind usaldama," tõdes Jassi. "Lapsega sa pead väga kannatlik olema ja alles siis võib autoriteet tulla, aga võib ka mitte tulla."

Jassi tõi välja ka oma abikaasa Zoja ema, Mihhaili vanaema Vera, kes meenutas talle väga tema enda mammat. "Kuni surmani küsis ta alati: "Jassi, räägi, kuidas sa ennast tunned, ma kuulan sind." Ta oli erakordselt soe ja väga tark inimene, ametilt arst. Ta oli mulle nagu ema eest," meenutas Jassi.

Enda rollist lapsevanemana tõi Mihhail välja, et nii nagu tema vanemad temaga tegid, on ka Mihhail ise järeleandmatu, mis puudutab tütre pilliõpinguid. "Täisealiseks saamiseni ta peab pillimänguga tegelema, ükskõik mis ta sellega siis pärast teeb, aga seda ma teen temaga koos. Võib-olla mingil määral ma teostan tema peal enda unistusi, sest mina hakkasin viiulimänguga tegelema täiskasvanueas, ja mulle väga meeldib, mis ei tähenda, et tütrest peaks saama viiuldaja," sõnas Mihhail.

Mihhail tõi ka välja, et teda on pingestanud mõtted, mis juhtub siis, kui tal valitud erialal ehk dirigendina ei lähe nii hästi, nagu temalt loodetakse, kas ta siis ikkagi endiselt on hea poeg. "Ootus, et mul läheks hästi, mul oleks menu, see mind ikkagi mingil hetkel survestas. Kuigi võib-olla mu vanematel isegi ei olnud mu suhtes sellist ootust, aga ma kujutasin ette, kas mul oleks kodus oma vanematega millestki rääkida, sest me oleme peres kõik ühe eriala inimesed, oleme kolleegid, kui ma ei tegutseks muusika valdkonnas," sõnas Mihhail. "Aga seda ma tean, et mu vanemad armastavad mind piiritult."