"Viimane kord oli üllatus, kui ma panin kudumisklubi kuupäevad üles ja lihtsalt järjest minu silme all läks kogu kuu täis," ütles kudumisklubi eestvedaja Grete Rattasepp. "Me võtame tavaliselt kuni kaksteist inimest, et oleks mõnusam atmosfäär ja kõik saaks omavahel rääkida. See on täiesti hullumeelne, mis paari kuuga on juhtunud."

"Võib ju kodus üksinda ka kududa, aga siin on palju lõbusam, see väga inspireerib, nähes mida teised teevad, saad endale ka ideid," tõdes kuduja Sille.

Daisy sõnul käivad klubis koos kõik sama huviga inimesed ja ta ei pea ennast halvasti tundma, kui kogu õhtu tahab ainult kudumisest rääkida.

Kudumisõhtud toimuvad kord nädalas. Kudujad üksteist varasemalt ei tundnud, neid on kokku toonud huvi käsitöö vastu.

Korraldajad Grete ja Maria on sõbrunenud kudumisõhtute kaudu. "Esimest korda kohtusime kohvifestivalil ja järgmine kord, kui kohtusime, tegime Insta konto, meiliaadressi ja postitasime info klubi esimese kokkusaamise kohta," sõnas klubi eestvedaja Maria Kim, kes on elukutselt keraamik ja päris algaja kuduja.

Rattaseppa õpetas vanaema kuduma juba nelja-aastaselt. "Varras on mul kogu aeg käes olnud. Läksin EKA-sse moedisaini õppima. Iga päev koon ja tegelen sellega," ütles Rattasepp.

"Kudumine on nii introvertne tegevus, et on tore, kui sel ajal saab kellegagi rääkida," ütles Živile, kes käib klubis ka seepärast, et eesti keelt rääkida.

"Varem ma ei julgenud kuskil avalikus kohas kudumistööd välja võtta, aga praegu on mul täiesti ükskõik, mida teised arvavad," muheles kuduja Sille. "Kui mul on pingeline tööpäev, siis ma pooleks tunniks panen arvuti kinni ja koon, see on lihtsalt nii rahustav."

Kui seni on klubiõhtuid tehtud kohvikutes ja restoranides, siis detsembrikuus minnakse koos kinno. "Leedus, Lätis, Soomes ja Norras on kudumiskinod, sa kood, valgus on peal ja vaatad filmi," sõnas Rattasepp. "Meie eesmärk on öelda kõigile, et kudumine ja heegeldamine on äge, see ei ole vanaemade hobi."